Oht Niiluse ääres. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      “Ei! Ei! Alex, ei!“

      Protest ei olnud äge. Mehe huultel, mis olid Romina suule väga lähedal, väreles väike võidukas naeratus ning ta vastas:

      “Milleks võidelda? Sa armastad mind, ma tean. Ära võitle, Romina, parem oleme õnnelikud. Ma õpetan sulle, milline on armastus tegelikult – suurepärane, imeline, kõikehõlmav.”

      Tema sügav, kerge aktsendiga hääl mõjus hüpnootiliselt.

      Äkki kostis kolinat, mis tundus järsk ja otsustav.

      Alex tõusis häiritult istukile, nagu oleks ta keha instinktiivselt ohule reageerinud.

      Romina tõstis pea. Ta lamas pehmel, patjadega kaetud punasel sametsohval kamina ees ning nägi elutoale pilku heites, et väikesesse eesruumi viiv uks on pärani lahti.

      “Ilmselt oli see kirjakast,” sõnas ta vaikselt.

      Seda öeldes oleks ta justkui kuulnud pehmeid samme. Keegi jooksis mööda pikka koridori, kuhu avanes korteriuks. Või kujutas ta seda endale ette?

      “Kirjakast?” kordas Alex.

      Romina vaatas talle otsa ning märkas, kui pinges mees oli.

      “Las ma vaatan, mis see on,” ütles Romina. Mees ei hakanud vastu vaidlema ning tõusis diivanilt üles. Romina libistas jalad põrandale.

      Pehme läbipaistev kleit, mida ta oli nümfi mängides kandnud, oli kortsus ja korratu väljanägemisega. Ta sikutas kannatamatult plisseeritud šifooni, tundes äkki vastikust enda ja oma nõusoleku vastu Alexiga armatseda.

      Ta pea oli raske ja käis pisut ringi. See pidi olema ballil joodud veinist. Tavaliselt jõi ta väga vähe, kuid seal oli šampanja pidevalt ta klaasi voolanud. Ta mäletas, et oli Alexile öelnud – ta ei taha enam.

      “Miks ma lasin tal endale nii palju valada?” nõudis Romina endalt, minnes avarasse halli, kus olid vaid tool, kuldne konsoollaud ning ukse külge kinnitatud traadist kirjakast.

      Ta pööras pead ja vaatas tagasi.

      Alex seisis kamina ees, korrastades peent, kaunistustega sametülikonda, mida ta oli ballil kandnud. Vene vürst 17. sajandist, oli ta enda kohta öelnud. Kahtlemata nägi ta oma tulekarva, karusnahaga ääristatud mantlis ja kõrgetes punastes nahksaabastes kena välja.

      “Mul oli õigus,” hüüdis Romina, “oligi kiri.”

      “Sellisel öisel ajal?” küsis Alex.

      Romina vaatas seinakella. See näitas peaaegu pool kolm.

      “Eriline!” hüüatas ta. “Selle peale ma ei mõelnudki.”

      Ta tegi postkasti lahti ning võttis kirja välja. Sellel oli tema nimi – tugevas, silmatorkavas käekirjas, mida ta väga hästi tundis. Marki ei olnud.

      “See on…” hakkas ta ütlema, ent avastas, et kirja all on veel midagi – telegramm. See kollane ümbrik oli jäänud märkamata.

      Telegramm oli seal ilmselt juba siis, kui ta koju tuli, arvas Romina. Ta oli olnud liiga hõivatud, kuulates Alexi juttu, tundes tema käsivart end innukalt diivani poole tõukamas – seepärast polnudki ta seda märganud.

      Ta avas aeglaselt ümbriku.

      “Mis see on? Kellelt see kiri on?” küsis Alex.

      Romina ei vastanud talle. Ta põrnitses telegrammi oma käes ning äkki kadus värv ta näost.

      “Romina, tule tagasi!” käskis Alex.

      Ilmselt ta kuulis, sest tõstis pea ja vaatas üle neid lahutava ruumi.

      Mees seisis elutoa poolpimeduses ning kaminatuli ja väike lamp valgustasid ta selgeid näojooni, laubalt tagasikammitud tumedaid juukseid ning täidlasi sensuaalseid huuli.

      Romina vaatas teda hetke ning kui Alex küsis kannatamatult: “Mis seal on? Ütle ometi!”, läks ta tagasi elutuppa.

      “Mine ära!” ütles ta. “Mine – ja ruttu!”

      “Romina, mida sa ometi räägid?”

      Ta oli naise käitumise äkilisest muutusest silmnähtavalt rabatud ja segaduses.

      “Sa kuulsid, mis ma ütlesin,” vastas Romina. “Ma ei taha rääkida… ma ei taha selgitada. Ma taha, et sa praegu… kohe… ära lähed!”

      Mees tegi tema suunas liigutuse, kõhkles hetkeks, nagu tahaks naist puudutada, kuid kõndis seda soovi maha surudes toast välja eesruumi. Käsi Yale’i luku käepidemel, vaatas ta alles nüüd tagasi.

      “Täna öösel tegid sa mu väga õnnelikuks,” ütles ta pehmelt.

      Tema selja taga, toas, kust ta oli just lahkunud, kõndis Romina väga aeglaselt kamina juurde ja istus madalasse tugitooli. Ta vaatas vaipa kamina ees ja kortsus patjadega diivanit, langetas äkitselt pea ning kattis näo kätega.

      Järgmisel hommikul kell pool üksteist helises kindral Fortescue’i kabinetis telefon. Ta tõstis toru.

      “Ma olen kinni,” ütles ta järsult.

      “Jah, ma tean, söör,” sõnas üks ta sekretäridest, “kuid preili Huntley on siin ja tahab teid tungivalt näha.”

      Kindral kõhkles hetke.

      “Paluge ta sisse,” ütles ta lõpuks ning pani toru hargile. Ta vaatas üle toa mehe poole, kes toetas vastu kaminasimssi. “Ta on ilmselt kuulnud.”

      “Ma oletan, et nad saatsid lähisugulastele telegrammi,” vastas mees.

      “Jah, arvatavasti,” nõustus kindral.

      Mees kaminasimsi juures ajas end sirgu.

      “Ma lähen vist parem minema,” ütles ta. “Kuid ma oleksin tahtnud veel mõnda asja arutada.”

      “Ei, ära mine,” vastas kindral. “Rominal võib meile midagi öelda olla – ei või iial teada.”

      “Tõenäoliselt mitte,” kostis vastuseks. Ta tuli laua tagant ära just enne seda, kui uks avanes ning Romina sisse juhatati.

      “Anna andeks, et ma sind segan, Hoolu,” ütles Romina, kui kindral püsti tõusis ja naist põsele suudles.

      Romina ja Christopher olid meest niimoodi lapsepõlvest saadik kutsunud, ning kindral tundis, et süda jätab löögi vahele – Romina hääles oli valu ja silmis pisarad.

      “Ma ootasin sind,” ütles ta vaikselt.

      “Sa siis tead?” küsis Romina.

      “Jah, tean” vastas ta.

      “Kes sulle ütles?” nõudis Romina ning lisas kiiresti: “Ah muidugi, sa tead ju kõike. Ma sain telegrammi alles eile öösel. See võis tulla varem, kuid mind ei olnud kodus.”

      “Kes selle saatis?” küsis kindral.

      “Briti saatkond Kairos,” vastas ta.

      “Jah, muidugi,” ütles mees. “Nad pidid neile teatama.”

      “Nad?” küsis Romina kulme kergitades.

      “Mul pole vaja sulle öelda,” СКАЧАТЬ