Mõistatuslik süda. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      “Lubadused! Lubadused!” hüüatas proua Clay. “Nad kõik lubavad, et sa võtad alla, et sul hakkab parem, et see on vaid aja küsimus. Huvitav, mitu tuhat dollarit olen ma viimase viie aasta jooksul arstidele kulutanud? Antakse lootust, et kui sa abielus oled, muutud sa kõhnemaks! Kes teab, võib ju ka ime juhtuda!”

      Virginia pöördus peegli eest ära.

      “Võib-olla, kui ta mind näeb, keeldub ta minuga abiellumast,” ütles ta ja tema hääl kõlas peaaegu lootusrikkalt.

      “Seda ei tee ta kohe kindlasti,” ütles proua Clay veendunult.

      “Miks mitte?” küsis Virginia.

      “Sest, mu kallis, sind köidetakse kullatud paeltega ja mina olen küllalt terane, et taibata, et markii vajab seda raha meeletult, muidu poleks hertsoginna mulle kirjutanud.”

      “Kui palju sa talle annad?” nõudis Virginia.

      “Kas sa tahad seda tõesti teada?” küsis proua Clay. “Kas sa ei eelistagi enam uskuda armastuse illusiooni? Lootes, et korstna kaudu saabub prints valgel hobusel ja armub sinusse esimesest pilgust? Ei, mu tüdruk, vaata parem tõele näkku! Ükskõik, milline sa ka välja näed, ei pea sa neljakäpukil inglise aristokraatiasse roomama. Nemad saavad oma lihanaela kätte ja tõde peaks andma sulle natukenegi enesekindlust.”

      “No ja mis see tõde siis on?” päris Virginia. “Kui palju sa talle annad?”

      “Kaks miljonit dollarit!” vastas proua Clay iga sõna väga aeglaselt välja hääldades. “Ja kui sa selle inglise naeltesse ümber arvestad, leiad sa, et see teeb nelisada tuhat naela – päris väärtuslik kingitus igale peigmehele koos õhetava pruudiga.”

      Virginia oigas vaikselt ja istus diivanile.

      “Ja nüüd,” ütles proua Clay reipalt, “ei mingit hüsteeriat enam. Sa abiellud, Virginia, kolmekümnendal aprillil. Kui sa keeldud, saadetakse sind tädi Louise’i juurde ja mina teen kogu maailmale teatavaks, et minu tütar läks järgnevaks seitsmeks aastaks kloostrisse. Enne kui sind sealt välja lastakse, on sul palju aega järele mõtelda, kas hertsoginna rolliga kaasaskäivad eelised poleks siiski ületanud viletsust ja ebamugavust sinu tädi parandusmajas.”

      Diivanilt ei kostnud vastust ja Virginia pöördus, et peita nägu ühte siidpatjadest. Kahekorra käändunult paistis ta keha eemaletõukav ja ebaloomulik. Proua Clay peatus hetkeks teda vaadates. Siis surus ta huuled kokku ning tema ettetungiv lõug paistis tugevam ja otsusekindlam kui kunagi varem.

      “Mu jumal! Mida ma küll teinud olen, et seda ära teenida?” küsis ta, kuid nii vaikselt, et vaevalt Virginia teda kuulis.

      Järgnevate päevade sündmused möödusid Virginia jaoks justkui unenäos. Tundus, nagu oleks tema ema poolt teatavakstehtud ning talle pealesunnitud otsusest tekkinud šokk kurnanud välja viimse jõuraasu.

      Arst käis iga päev ja tema dieeti muudeti peaaegu iga kahekümne nelja tunni tagant. Talle suruti peale igat sorti ja liiki toitvaid eineid. Üle kogu mandri risti ja põiki laienenud Clay korporatsiooni teenistujad hankisid üle kogu Ameerika haruldasi delikatesse.

      Virginiat sunniti aneemia raviks härjaverd jooma. Clay Jersey rantšo lehmadelt toodi New Yorki koort, et see oleks puhas, ja linnaõhust saastamata juur- ja puuvilju Clay istandustest Virginiast, mille järgi ta oli ristitud, veeti tuhandeid miile rongiga, et ärgitada söögiisu ning anda lõtvadele põskedele visalt tekkivat värvi. Šampanja Prantsusmaalt, šerry Hispaaniast, kaaviar Venemaalt, pâté de foie gras (hanemaksa-trühvlipasteet) Strasbourg’ist oli vaid osake neist delikatessidest, mida ta tarvitas ainult selleks, et ennetada kohutavat hädaldamist.

      Mõnikord tundus talle, nagu liiguks ta ringi unenäos ja kõik, mida ta ütleb või teeb, on ebareaalne. Ta seisis tundide viisi, lastes sättida oma kaasavara ega tajunudki õieti, et pärast seda katsumust on ta palju rohkem väsinud kui alguses.

      Alles oma magamistoas üksi olles küsis ta eneselt, kas saaks mingil moel põgeneda.

      Mõnikord kujutles ta, et ta võib oma toast välja hiilida, joosta mööda suurt marmortreppi alla, raske mahagonukse eest riivid lahti tõmmata ning leida end Viiendal avenüül vabana ja köidikuist pääsenuna. Kuid ta teadis, isegi oma kujutelmades, et see on võimatu. Ta tundis end liiga väsinuna, liiga haigena, et hommikul voodistki välja saada, rääkimata ärajooksmisest.

      Vahel tundus talle, nagu oleks tema ajus keegi võõras ja naeraks tema üle. Ta peaaegu et kuulis selle teise isiku naeru. “Sa oled paks ja kasutu!” “Paks ja rumal!” “Paks ja inetu!” “Paks ja selgrootu!” irvitas hääl ja mõnikord kordas see ikka ja jälle: “Ta abiellub sinuga su raha pärast! Ta abiellub sinuga su raha pärast!”

      Kuni see hääl rääkis, tundus talle, et ta näeb oma raha, selle tohutuid virnu, kuldseid ja sätendavaid, oma tuba täitmas, laeni kasvades ja siis ümber vajudes, tema poole libisedes, oma kõva ja külma sädelusega teda üleni haarates.

      “Tõepoolest, Virginia,” ütles ema talle kord, “sa käitud, nagu oleksid sa narkouimas. Ma pean doktor Hauselliga rääkima – või kas ta oligi üldse see viimane? Ma tõesti ei suuda nende nimesid meelde jätta – ja talle ütlema, et ma ei salli, et sa uimasteid võtad.”

      Aga Virginia teadis, et asi polnud arsti poolt kirjutatud ravimites, millest ta pool ära kallas, vaevumata neid sisse võtma. Miski temas eneses üritas tegelikkusest põgeneda, miski, mis jooksis minema sama edukalt, nagu ta tõepoolest astukski läbi eesukse väljas kihavasse liiklusse.

      “Markii saabub homme,” kuulis ta ema ütlevat ja ta ei tundnud midagi, isegi mitte üllatusvõpatust.

      Ta oli ammu loobunud mõtlemast, missugune see mees võiks välja näha või kuidas ta teda nähes käituks. Ta tundis end lihtsalt tuima ja õnnetuna. Kuid sel ööl oli irvitav hääl platsis. “Ta abiellub sinuga su raha pärast! Ta abiellub sinuga su raha pärast!” Ja kogu tema magamistuba oli täis kulda. Voodi olid kullast ja linad olid nii jäigad, et ta ei suutnud neid painutada. Talle tundus, nagu oleksid ta käed selle raskuse surve all.

      Kuld! Kuld! Kuld! Ta mõtles, et isegi see, mida ta sõi, maitses nagu kuld ja šampanjaski, mida sunniti jooma, pulbitsesid kullalaigukesed.

      Proua Clay oli oma sõiduvees.

      “Abiellumine toimub külalistetoas,” oli ta otsustanud. “Kogu sellest ruumist saab valgete orhideede lehtla. Aga vastuvõtu toon on rõõmus. Roosa, ma arvan, saab peamiseks värviks ja Virginia kannab roosat – roosinuppudega kaunistatud roosat tülli ja juustes roosinuppudest pärga.”

      Hiljem räägiti vastuvõtust, mille Clayd markii auks korraldasid, kui New Yorgi meelelahutusürituste ühest kõrghetkest. Kahjuks aga polnud seal markiid ennast. Ootamatult tormise ilma tõttu Atlandil ei randunud tema laev enne kella nelja hommikul ning ajaks, mil ta hotelli jõudis, oli vastuvõtt läbi.

      Virginia, kes saadeti magama umbes kella ühe paiku, et ta järgmisel päeval tseremoonial puhanud oleks, aimas vargsi, et ema tundis salajast kergendust, et markii teda polnud näinud. Haige ja väsinud, nagu ta oli, jätkus tal siiski piisavalt taibukust mõistmaks, et nüüd, mil kohtumise hetk on tõeliselt käes, tunneb proua Clay end pisut ebakindlalt selles suhtes, mida markii oma pruudist arvab.

      Virginia mõtles, milliseid valesid võis küll ema olla hertsoginnale kirjutanud. Missugusena oli ta kirjeldanud oma ainsat tütart? Ta oli üsna kindel, СКАЧАТЬ