Suurejoonelised pulmad. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selles pole mingit kahtlust. Ma ei pea leidma üksnes need kümme tuhat naela, mida Kirby mulle laenas, vaid oletan, et pean talle aumehena tagastama ka tema viimase tšeki.”

      “Kas see on kõik kulutatud, papa?” küsis Dorinda.

      “Viimse kui pennini!” vastas isa.

      Kui Dorinda kuulis, et Alderburne’i võidusõiduhobuste talli oli lisandunud veel kolm hobust, teadis ta, kuhu raha oli läinud!

      Sellegipoolest oli isa Letty veimevaka suhtes helde olnud ja kui kleidid kohale toodi, olid kõik majakondsed, erandiks tulevane pruut ise, neid rõõmu ja imetlusega vaadelnud.

      “Sa näed nendes imeilus välja,” rääkis Dorinda õele.

      “Ma tahan papa jaoks ilus välja näha,” kostis Letty.

      “Kui sa papat armastad, käitud sa nii, nagu ta soovib,” väitis Dorinda.

      Polnud mingit kahtlust, et Letty armastas oma isa, ning see oli ainus trump Dorinda varrukas, millega ta võis Lettyt veenda Singapuri-reisi ette võtma.

      Õhtul enne nende lahkumist Alderburne Parkist tekkis Lettyl hüsteeriahoog ja ta püüdis end oma magamistuppa lukustada.

      Dorinda takistas tal seda tegemast, maalides masendava pildi krahvist, kes peab maha müüma oma kodu ja hobused ning elama vaestemajas. Selle tulemusena suutis ta Lettyt keelitada järgmisel hommikul teele asuma.

      “Sa ei saa olla nii julm papa vastu, kui ise ütled, et armastad teda,” noomis Dorinda teravalt.

      “Ma armastan papat… ma armastan teda… armastan,” kinnitas Letty.

      “Näita siis oma armastust tema aitamisega,” ütles Dorinda kindlalt. “Kui sa teda nüüd alt vead, Letty, võib-olla ei taha ta sind kunagi enam näha. Kuidas ta suudaks taluda, et tema oma liha ja veri nii vastikult käitub.”

      Letty näis kuulavat ja Dorinda lisas:

      “Sinu taganemine kihlusest paneks papa välja nägema mitte üksnes ebaausa, vaid lausa petisena.”

      Alles pärast pisaraterohket ja südantlõhestavat hüvastijättu Tilburys, mis vapustas isa ja ema ning muutis nad kaameteks, nõustus Letty Osaka pardale minema.

      “Parem kui sa ei jääks siia viimase minutini,” ütles Dorinda isale. “Jäta hüvasti ja mine ära. Ta läheb kindlasti meeletuks, kui leiab, et laev valmistub lahkuma, ja kui ta siis näeb, et sa ikka veel seal oled, võib ta üritada kaldale pääseda.”

      Dorindal oli õigus nagu alati.

      Kui Letty kuulis viimast kutset saatjatel laevalt lahkuda, kellade helinat ja pasuna puhumist ning mõistis, et nad valmistuvad sadamast väljuma, sattus ta pöörasesse meeletushoogu.

      “Ma ei lähe… ma ei lähe! Ma tahan koju minna! Ma tahan olla… koos papaga!” karjus ta.

      “Liiga hilja!” väitis Dorinda. “Papa on juba tagasiteel Londonisse ning väga rahul ja õnnelik, Letty, et sa oled nii hästi käitunud.”

      Viimaks õnnestus Dorindal õde maha rahustada ja kuna Letty oli oma emotsioonidest nii kurnatud, jäi ta magama peaaegu veel enne, kui laev oli hakanud allajõge liikuma.

      Tõmmanud kardinad illuminaatori ette, läks Dorinda oma kajutisse.

      Hiinlannast toatüdruk oli Letty pagasi lahti pakkinud kohe, kui nad pardale olid tulnud, ning pakkunud sedasama ka Dorinda heaks. Ent Dorinda eelistas need vähesed esemed, mis tal kaasas olid, ise korda seada.

      Uued kleidid, kõik pehmetoonilised hallid, valge krae ja kätistega, näisid väga hästi sobivat tema seisundile Letty seltsidaamina ning muutsid ta välimuse just niisuguseks varjuliseks kujuks, nagu ta soovis olla.

      Ent tema kohvrites oli palju raamatuid, mis huvitasid teda kaugelt rohkem kui uued kleidid.

      Mõned oli ta ostnud Londonist, mõned oli hiljuti avastanud Alderburne Parki raamatukogust.

      Londonis oli ta Letty poputamisest endale aega võtnud, et külastada mitte üksnes raamatukauplust St. James Streetil, vaid ka Briti Muuseumi.

      Dorinda pidi olema umbes kaheteistkümnene, kui ta esmakordselt mõistis, et on intelligentne. See jõudis talle pärale väga jõuliselt, kui ta kuulis oma guvernanti isale ütlevat:

      “Häda on selles, milord, et mul ei ole leedi Dorindale enam suurt midagi õpetada. Ta on nii tark, et haarab kõik lausa lennult ja võtab vastu peaaegu enne, kui olen jõudnud seda talle seletada. See on suur tragöödia, et ta ei ole sündinud poisina.”

      Dorinda tundis, et guvernandist on taktitu tema isale nii ilmset fakti meenutada, kuid krahv oli vastanud:

      “Ma oletan, miss Greenway, te püüate mulle öelda, et Dorindal peaks olema lisaõpetajaid?”

      “Ma arvan, et see oleks tema andekuse juures hirmus raiskamine, kui ta peaks oma hariduses toetuma ainult sellele vähesele, mida mina oskan talle õpetada,” vastas miss Greenway. “Kui mind palgati, selgitasin Tema Leedilikule Kõrgusele, et mu võimed on piiratud.”

      Krahv ei öelnud midagi ning miss Greenway jätkas:

      “Mul oleks väga kahju Alderburne Parkist lahkuda, milord, aga ma ei täidaks oma kohustust, kui ma ei osutaks tõele, et Dorinda vajab kogenumat õpetust, kui mina suudan talle anda.”

      “Ükski mees ei taha tarka naist,” väitis krahv, hääles ärritusenoot. “Ma olen täielikult rahul sellega, kuidas teie mu tütart õpetate, miss Greenway, ning mul ei ole mingit kavatsust raisata aega ja oma raha haridusele, mis teeks naised üksnes rahutuks ja rahulolematuks.”

      Ta vakatas korraks ja lisas siis kindlalt:

      “Kõik, mida naine peab teadma, on see, kuidas olla hea abikaasa ja hea ema. Igasugused muud teadmised võib ta õppida oma abikaasalt, kui ta selle saab.”

      Kui Dorinda sisse astus, oli krahv teise ukse kaudu klassitoast lahkunud, ning miss Greenwayle otsa vaadates nägi Dorinda tema silmades midagi, mis kahtlustäratavalt pisaratega sarnanesid.

      “Olen teinud su heaks kõik, mis suutsin, Dorinda, kuid see ebaõnnestus,” ütles ta. “Nüüd pead end ise harima hakkama.”

      See oli miss Greenway, kes Dorindale oli näidanud, et raamatud ei ava mitte üksnes meeli uuele horisondile, vaid võivad olla ka trööstiks ja meelelahutuseks.

      Kui Dorinda lõpuks mõistis, et tema nahahaigust ei saa kuidagi ravida, õppis ta raamatute kaudu põgenema maailma, kus niisugustel asjadel polnud tähtsust, ega hakanud oma õnnetuse üle mõtteid hauduma.

      Üks Harley Streeti spetsialiste, kelle juurde krahvinna ta viis, ütles:

      “Olen alati leidnud, et ekseemi all kannatavad inimesed on erakordselt intelligentsed. Ma usun, et Julius Caesar kannatas selle käes kogu eluaja.”

      “Julius Caesar oli mees,” tähendas Dorinda vaikselt.

      Arst ei öelnud enam midagi, kuid Dorinda mäletas tema sõnu ja leidis neist väikest lohutust.

      Ta haris end, pöörates erilist tähelepanu igale teemale, milles ta enda arvates võhik oli.

      Kõigepealt, СКАЧАТЬ