Suurejoonelised pulmad. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pidi tahes-tahtmata imestama, kas nad tegelikult ei püüa “Singapuri kroonimata kuningat” tüssata. Ta kinnitas endale, et kui see ongi nii, siis on see täielikult mehe enda süü!

      Dorinda oli kindel, et Kirby vajab abikaasat mingil erilisel põhjusel, ja ta oli täis otsustavust vastus hiljem välja selgitada.

      Mõeldes Maximus Kirby kütkestavale näole, oli ta veendunud, et maailmas pidi olema tuhandeid naisi, kes oleksid rõõmuga kinni haaranud võimalusest tema pruudiks saada ja oleksid teda kogu südamest armastanud.

      Miks oli ta tulnud Inglismaale ja valinud Letty, teades temast ometi nii vähe?

      Dorinda mõtles endamisi, et sel pidi midagi tegemist olema tema isa tiitliga.

      Lõppude lõpuks võisid nad ju olla võrdlemisi vaesed, aga Alderburne oli nimi, mis ulatus Inglismaa ajaloos kaugele tagasi, ning perekond oli sajandite vältel olnud niihästi võimukas kui ka lugupeetud.

      Alderburne’id olid kuulunud Elizabethi õukonda ning tõestanud end suurte riigimeestena. Oli olnud Alderburne’e, kes toetasid monarhia restauratsiooni Charles II kuningriigis, ja Alderburne’e võimukohtadel kuninganna Anne’i valitsemise ajal.

      Nii oli olnud arvatavasti seepärast, et nad olid olnud väga ausad ja isetud, teenides pigem oma riiki kui iseennast, ning rikkus, mis oma monarhi heaks nende kätest läbi käis, ei leidnud kunagi teed nende endi taskutesse.

      Ent üks asi oli kindel, mõtles Dorinda, tema isa oli endale hankinud rikka väimehe.

      Londonis hakkas Dorinda asju ajama, et Maximus Kirbyst rohkem teada saada.

      Tema isal polnud raske pääseda asumaade ministeeriumi sekretäri ja isegi peaministri jutule, et Singapuri poliitika ja arengu kohta küsimusi esitada.

      “Ma pean äratama Lettys huvi oma tulevase abikaasa tegevuse vastu, enne kui ta teda jälle näeb, papa,” oli ettekääne, mis sundis krahvi hankima kogu informatsiooni, mida ta vajas.

      Kõige muu hulgas sai ta teada, et just tänu Maximus Kirbyle saavutas Singapuri sadam edu, mida särav ja seikluslik noor inglane sajandi alguses vaimusilmas oli näinud.

      Sir Thomas Stamford Raffles oli sündinud kaubalaeval, kus tema isa oli kapten, ja saanud neljateistkümne aasta vanusena Ida-India kompanii kontoriametnikuks.

      Kui ta oli kakskümmend neli, saadeti ta Penangi, kuhu ta otsekohe oma jälje maha jättis, ja kui inglased okupeerisid Jaava, oli Rafflesist saanud asekuberner. Tema lahkumisel kuulutasid inimesed, et nad on kaotanud suurima sõbra, kes neil iial on olnud.

      1818. aastal oli ta kaalunud mõtet murda Hollandi monopol Malaka asundustes, tehes Singapurist suure vabasadama. Hoolimata pingelisest opositsioonist ja paljudest raskustest, oli ta selle kuus aastat hiljem ellu viinud.

      “Saan aru, et Kirby on piraatidele praktiliselt lõpu teinud!” rääkis talle krahv. “Ühel ajal tegid nad Malai poolsaarel nii suurt kahju, et kaubandus oli peaaegu soiku jäänud, kuigi kuberner saatis piraatide vastu sõjalaevad.”

      “Sõjalaevad, papa?” küsis Dorinda lummatult.

      “1830. aastatel oli tegevuses seitse ristlejat ja järgmise kahekümne aasta jooksul tegutses seal spetsiaalne piraatidevastane flotill,” kostis krahv. “Kuid hämmastav on see, et 1837. aastal saadeti Singapuri aurik Diana ja sellest sai esimene asumaade aurulaev, mis astus piraatidega võitlusse.”

      “Jutusta mulle sellest,” palus Dorinda.

      “Briti mereminister oli sel teemal väga jutukas,” lausus krahv. “Nähtavasti tegi see laevastiku ajalugu.”

      “Mis Dianaga juhtus?” tahtis Dorinda teada.

      “Minister rääkis mulle, et see oli esimene aurulaev, mis ehitati Indias. Laeva tonnaaž oli sada kuuskümmend ja kiirus viis sõlme. Meeskond koosnes kolmest eurooplasest ja kolmekümnest malailasest.”

      “Räägi edasi, papa,” sundis Dorinda.

      “Tema Majesteedi laeva Hundi saatel, mis oli purjelaev, alustas Diana teed esimesse seiklusse. Nad leidsid kuus suurt praud, nagu hiinlastest piraadid oma laevu kutsuvad, üht džonkit ründamas.”

      Dorinda kuulas pingsalt ja krahv jätkas:

      “Piraadid, nähes Diana korstnatest suitsu tõusmas, pidasid seda purjelaevaks, mis on põlema süttinud, haistsid kerget saaki ja suunasid oma rünnaku džonkilt aurulaevale.”

      Krahv pahvatas naerma.

      “Nende õuduseks tuli laev otse vastu tuult, süütas möödudes nende prau, keeras ringi ja kordas kogu protsessi uuesti.”

      “Pärast seda ei saanud piraatide laevadest suurt midagi järele jääda,” märkis Dorinda.

      “Ei jäänudki!” kinnitas krahv.

      “Ja see tegevus elimineeris piraadid?” oletas Dorinda.

      “Mitte otsekohe,” vastas krahv, “aga see näitas võimudele, et midagi saab siiski ette võtta ka selle väljakannatamatu nuhtlusega, mille tõttu paljud tähtsad firmad ähvardasid Singapurist hoopiski lahkuda.”

      “See pidi juhtuma aastaid enne seda, kui mister Kirby Singapuris mõjukaks meheks muutus,” väitis Dorinda.

      “Kindlasti kuulis ta seda lugu ikka ja jälle jutustatavat, kui ta veel laps oli,” kostis krahv. “Ja kui ta hakkas mõnetist autoriteeti omandama, sai ta ellu viia oma ideid.”

      “Millised need olid?”

      “Kirby avastas, et kuigi piraadid olid hirmust surveabinõude ees lakanud ründamast laevu avamerel, jätkasid nad iga veesõiduki ründamist, mis mõnes väikeses sadamas ankrus seisis või purjetas piki harvakülastatavat rannikuala.”

      Krahv pidas pausi just nagu meenutades, mida talle on räägitud.

      “Nähtavasti,” jätkas ta, “oli nende kõrvalekaldumatuks tavaks väga vaikselt pardale hiilida, tavaliselt öösel, ning meeskond ja reisijad brutaalselt mõrvata, enne kui nad abi jõudsid kutsuda.”

      “Mida mister Kirby sellega ette võttis?” küsis Dorinda.

      “Ta lõi omaenese laevastiku väikestest kiiretest patrullpaatidest, kõik tugevasti relvastatud, aga palju kergemini manööverdatavad kui sõjalaevad. Mereminister ütleb, et selle tagajärjel on piraatlus Malaka väinas peaaegu lakanud.”

      Dorinda talletas mällu iga väiksemagi detaili ja püüdis kohusetundlikult Lettyt huvituma panna kõigest, mida ta teada oli saanud, ent see oli lootusetu.

      Tal tarvitses õele üksnes Maximus Kirby nime mainida, kui õde otsekohe nutma hakkas, et ta ei taha abielluda.

      Tegelikult muutus ta nii meeletuks, et Dorinda pidi viimaks isale ütlema:

      “Mida ma siis teen, papa, kui me Singapuri jõuame ja Letty keeldub abiellumistseremooniat läbi tegemast?”

      “Ta peab Kirbyga abielluma!” kinnitas krahv, lüües rusikaga vastu lauda, mille taga ta istus. “Püha jumal, Dorinda, kindlasti suudad sa veenda temaealist tüdrukut mõistma niisuguse mehega abiellumise eeliseid?”

      Dorinda, СКАЧАТЬ