Suurejoonelised pulmad. Barbara Cartland

Чтение книги онлайн.

      On meditsiiniline fakt, et ekseem võib Lõuna-Aasia soojas niiskes kliimas kaduda. Ma olen ise näinud seda üleöö juhtuvat Singapuris ja Bangkokis.

      Kuigi Maximus Kirby ja Dorinda on väljamõeldud tegelaskujud, on Singapuri käsitlev taust täielikult faktiline ja ajalooliselt tõene, kaasa arvatud piraatide kirjeldus. Maohammustusi raviti kirjeldatud viisil kakskümmend viis aastat tagasi niihästi Inglismaal kui ka mujal.

      Esimene peatükk

      1879

      Alderburne’i krahv tõstis pilgu kirjalt, mida ta parajasti käes hoidis, ning tema silmades paistis rõõm.

      “See on tulnud, Elizabeth!” hüüdis ta.

      Krahvinna, kes istus hommikulaua teises otsas, vaatas imestunult mehe poole.

      “Mis on tulnud?” küsis ta.

      “Kiri Kirbylt. Pagan võtku, sa ju tead, et olen seda mitu nädalat oodanud!”

      “Jah, muidugi, Hugo, ning see on teinud sind väga pahuraks! Mida ta kirjutab?”

      Krahv uuris kirja veel kord ja polnud mingit kahtlust, et teda rõõmustas iga sõna, mida ta luges. Viimaks ta vastas:

      “Ta palub, et Letty sõidaks järgmisel kuul P&O liinilaeva Osakaga Singapuri.”

      “Singapuri?”

      Hüüatus kostis peaaegu karjatusena ja leedi Lettice Burne, kes istus laua ääres, pani tassi väriseva käega lauale.

      “Singapuri, papa?” kordas ta. “Ei… Ei… ma ei saa… seda teha!”

      “Kuule, Letty,” ütles isa rahustavalt, “me oleme seda varem juba arutanud. Sa lubasid mulle, et oled nõus abielluma Maximus Kirbyga.”

      “Mitte… Singapuris, papa! Sa ütlesid, et ta tuleb… siia. Pealegi… see oli… kaua aega tagasi.”

      Sõnad lõppesid haleda sosinaga ja nüüd olid leedi Lettice’i suured sinised silmad täis pisaraid.

      “Ma ei taha… temaga abielluda, papa! Ma ei taha… abielluda… mitte kellegagi!”

      “See on naeruväärne, Letty, nagu sa ka ise tead!” pistis krahvinna vahele.

      Kuigi tema hääl kõlas üsna teravalt, olid ta silmad kartlikud, puhates oma nooremal tütrel.

      “Kuid, Letty, kui Maximus Kirby siin käis,” lausus krahv niisugusel toonil, nagu räägiks väikese lapsega, “pidasid sa teda väga meeldivaks.”

      “Ta tõi mulle… väikesed papagoid,” ütles Letty, hääl ikka veel värisev, “ja ma mõtlesin, et see oli… temast kena. Aga ma ei taha… temaga abielluda ja ma ei lähe… kodunt… ära. Ma tahan jääda… sinuga, papa.”

      Krahvi pilk puhkas tütre näol, silmades peaaegu koomiline jahmatus.

      Ta ei suutnud taluda pisaraid ja tal oli alati raske keelduda millest tahes, mida Letty temalt palus.

      Letty oli nii võluv ja krahv oskas ilusaid naisi hinnata kõikjal, kus ta neid võis leida.

      Polnud mingit kahtlust, et leedi Lettice Burne oli silmapaistvalt ilus. Tema heledad juuksed olid nagu päikesepaiste. Neiu roosakasvalge jume oli laitmatu, ta sinised silmad tumedatest ripsmetest ääristatud ja tema roosinupule sarnanev suu oleks rõõmustanud iga kunstnikku.

      Võinuks oodata, et leedi Lettice on imetlusobjekt kui mitte kogu Londoni seltskonnale, siis vähemalt kõigile kõlblikele krahvkonna noorhärradele.

      Ent kuigi nad parvlesid tema kõrval esimesel hetkel, mil ta välja ilmus, pöördusid nad kõige arusaamatumal kombel varsti minekule, et vähem ilusaid, kuid huvitavamaid noori naisi otsida.

      Seega pärast tema esimest Londoni-hooaega seisis krahv, kes oli intelligentne mees, silmitsi faktiga, et ta noorem tütar ei astu tõenäoliselt niisugusesse briljantsesse abiellu, nagu ta tema jaoks oli kujutlenud.

      Muidugi oli alati lootust, et mõni vanapoolne peer peab Lettice’i võrratut näokest kompensatsiooniks tema intelligentsuse peaaegu infantiilsele seisundile, ent praegusel hetkel polnud tal ka ühtki sellist silmapiiril.

      “Häda pole üksnes selles, et Lettice’il ei ole midagi öelda, aga ta ei paista isegi kuulavat!” kaebas krahv oma naisele pärast üht balli, kui ta õhtu lõpu poole oli märganud kauni Lettice’i erakordset partnerite puudumist.

      “Ma tean, Hugo,” oli krahvinna vastanud, “ning ma olen talle ikka ja jälle seletanud: mehed ootavad naiselt, et ta nendele keskenduks, kuulaks, mis neil on öelda, naeraks nende naljade peale.”

      “Millest paganast ta küll mõtleb?” imestas krahv.

      “No tõepoolest, sinu keelepruuk, Hugo!” oli krahvinna noominud.

      “Palun vabandust, mu armas,” ütles krahv. “Sellegipoolest pead tunnistama, et see on ärritav! Mitte keegi ei saa olla kaunim kui Lettice ja ma ootasin, et saan endale rikka väimehe.”

      Krahvinna ohkas. Ei saanud eitada, et nad kõik olid sellega arvestanud.

      Alderburne Park oli kõige täiega võlgade katteks panditud. Nende võlad kuhjusid aasta-aastalt ning tegelikult näis, et nende ainus tõeline aktiva oli Lettice’i võrreldamatu ilu.

      Kui nad maale oma mõisasse olid naasnud ja krahv kõige häälekamalt kulude üle nurises, mida Londoni hooaeg talle maksma oli läinud, oli välja ilmunud Maximus Kirby.

      Esialgu polnud krahv temast mõtelnud kui tulevasest väimehest.

      Kirbyt oli talle White’s Clubis tutvustanud peerist sõber, kes lausus häälel, mida ta ise sotto voce’ks pidas, ent mis vibreeris kogu hommikusalongis vastu:

      “Mul on sinu jaoks üks noormees, Alderburne. Soovib osta hobuseid, keda Itta viia. Rikas nagu kröösus ja valmis maksma pöörast hinda kõige eest, mis teda köidab!”

      Krahv leidis, et see polnud päris tõsi.

      Maximus Kirby polnud mingil juhul niisugune lollpea, nagu ta oma sõbra sõnade põhjal oli eeldanud.

      Kindlasti oli ta erakordselt rikas, aga ta oli ka piisavalt terane, et oodata oma raha eest väärtuslikku kaupa. Kuigi ta oli valmis krahvi parimate hobuste eest maksma ülemäära, lükkas ta ainsa käeliigutusega kõrvale need, kel polnud esmaklassilisi omadusi.

      Krahv oli kutsunud ta Alderburne Parki hobuseid vaatama.

      See oli krahvinna, kes torkas abikaasale pähe mõtte, et Maximus Kirby pole üksnes väga rikas mees, vaid ka täielikult esinduslik.

      “Ma ütlen üht asja,” sõnas krahv oma naisele. “Kirby ei tarvitse olla küll sinivereline, aga kindlasti on ta hea päritoluga. Tegelikult peetaks teda igal pool džentelmeniks.”

      “Ta on džentelmen!” ütles krahvinna kindlalt. “Ja kui ta ongi nii pikaajalisest Idas elamisest veidi ekstsentriline või ehk pisut uhkeldav, nagu võiks öelda, ei tee see teda mingil juhul vähem ihaldusväärseks partiiks.”

      “Kas sa vihjad…?” küsis krahv pooleldi uskumatult.

      “Ma nägin, kuidas ta eile pärast õhtusööki Lettyt vaatas,” vastas krahvinna. “Ma arvan, Hugo, varsti sa leiad, et ta palub enne lahkumist Letty kätt.”

      “Kuid СКАЧАТЬ