100 valitud novelli. 3. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ küsis vana McGree veidi nukralt. “Räägitakse, et täna on mingi püha. Ja väljas on kena kevadilm. Tunnen, kui soe on õhk.”

      “Miks ma ei peaks välja minema?” küsis Danny alalise pahurusega. “Kas peaksin toas konutama? Kas ma olen hobusestki halvem? Üks puhkepäev nädalas nii mulle kui ka hobustele. Kes maksab üüri ja toidu eest, mida sa äsja sõid? Vasta mulle!”

      “Olgu, olgu,” sõnas vana mees. “Ma ei kaeba. Kui mu kaks silma veel nägid, polnud minu meelest midagi paremat kui pühapäevad, mil kodunt välja pääses. Tuules on tärkava muru ja kulupõlemise lõhna. Mul on mu piip. Hea päev nii mulle kui ka sulle. Mõnikord soovin, et su ema oskaks lugeda – tahaksin teada, mis hipopotamusest edasi sai. Kuid olgu pealegi.”

      “Mis hipopotamusest ta räägib?” küsis Danny köögis toimetavalt emalt enne äraminekut. “Oled sa talle loomaaiast rääkinud, või mis?”

      “Ma ei tea,” vastas proua McGree. “Ta istub päevad läbi lahtise akna all tuule käes. “Väike meelelahutus pimedale mehele, kellele pole enam midagi jäänud,” ütleb ta ise. Puhke- ja pidupäevad on talle raske katsumus, Danny. Kui ta veel nägija oli, polnud keegi temast parem ega tugevam. Täna tuleb ilus päev, poeg. Tunne sellest ja endast rõõmu. Kell kuus istume külmlauda.”

      “Kas sa hipopotamusest oled midagi kuulnud?” küsis Danny välisukse juures uksehoidja Mike’ilt.

      “Räägi ristiinimese moodi,” vastas Mike käiseid üles käärides. “Jõehobu on ainus loomaliik, kelle peale kahel viimasel päeval pole ei otseses ega ülekantud tähenduses kaevatud. Mine majaomaniku juurde. Või mis veel parem – koli mujale. Kas jõehobu on rendilepingus kirjas? Ei? Milles siis küsimus?”

      “Üks vana mees rääkis sellest,” ütles Danny. “Ilmselt pole selle taga midagi.”

      Danny jalutas põhja poole ja jõudis rajooni, kus moodsates uhiuutes säravates riietes Kevad juhtis lihavõtteparaadi. Kõrgetornilisest pruunist kirikust kostis juubeldavat koorimuusikat. Laiad kõnniteed olid muutunud lillemereks – vähemasti nii see paistis, kui pilk Kevadtüdrukust lahti rebida.

      Saterkuues ja siidkaabus härrasmehed, gardeeniaõis nööpaugus, moodustasid traditsioonilise tagapõhja. Lastel olid käes liiliad. Pruunide kivihäärberite aknalauad olid ohtralt kaunistatud kõikvõimalike taimedega, mida Flora ja ta õde Leedi Liilia pakuvad.

      Nurga tagant tuli valgete kinnaste, roosa lõualoti ja kurguni kinninööbitud kuuega kordnik Corrigan ning jäi kõnnitee äärele seisma. Danny tundis teda.

      “Corrigan,” küsis ta, “mida ülestõusmine tähendab? Tean, et see toimub esimesel täiskuuööl pärast seitsmeteistkümnendat märtsi. Miks just siis? On sel midagi pistmist religiooniga, on see lihtsalt sobiv aeg või on kuberner selle nii paika pannud?”

      “See on püha,” ütles Corrigan politseiülema kolmanda asetäitja väärikusega. “mida New Yorgis, kaasa arvatud Harlem, igal aastal tähistatakse. 100. ja 25. tänava patrullid räägivad, et pidu käib ka seal. Minu arvates pole sel poliitikaga mingit pistmist.”

      “Tänan,” ütles Danny. “Mul on veel üks küsimus – olete te kunagi kuulnud kedagi jõehobu üle kaebamas? Kaine peaga, ma mõtlen.”

      “Keegi pole millegi suurema kui merekilpkonna peale kaevanud,” vastas Corrigan pärast lühikest järelemõtlemist, “ja tookord oli süüdi puupiiritus.”

      Danny astus edasi. Tal oli täielik õigus kokkulangenud pidu- ja puhkepäeva nautida.

      Käsitöölise tusk sobis talle hästi. See on saanud nii tavaliseks, et peaks rätsepakunsti tippsaavutuste maalilises reas rippuma. Seepärast peavadki hästitoidetud pliiatsi- ja sulerüütlid väikese inimese kujutamist nii paeluvaks. Isegi siis kui filister pidutseb, võtab sünge Melpomene ta kepsutustest osa. Sellepärast ajaski Danny lõua kaugele ette ja andus kurvalt lõbustustele, mida elul talle pakkuda oli.

      Dugani kohvik oli talle taskukohane, niisiis läks Danny sisse ja lubas endale klaasi õlut. Istudes pimedas, linoleumpõrandaga umbses tagaruumis, viibisid ta süda ja mõtted ikka veel mõistatusliku kevadjuubeli juures.

      “Ütle, Tim,” küsis ta kelnerilt, “mis asi on ülestõusmine ja miks me seda tähistame?”

      “Lase jalga!” hüüatas Tim oma elukogenud silmi sulgedes. “Kas veel keegi? Arvatavasti oli eile õhtul Tony Pastoriga juhtunu sinu töö. Annan su üles. Mis sulle rohkem meeldib – kuul või poolteist jardi köit?”

      Kohvikust välja tulnud, seadis Danny sammud lääne poole. Aprillipäike tekitas temas ebamäärase tunde, mida ta ei suutnud tõlgendada. Ta pani endale vale diagnoosi arvates, et põhjuseks on Katy Conlon.

      Järgmise elamukvartali A avenüül nägi Danny Katyt, kes oli just koduuksest välja astunud, et kirikusse minna.

      “Jessake! Oled sina alles norus, ise veel nii üles löödud!” hüüatas Katy. “Mis viga? Tee rõõmsam nägu pähe ja lähme kirikusse.”

      “Mis sinna?” küsis Danny.

      “Täna on Esimene ülestõusmispüha, rumaluke! Ootasin kella üheteistkümneni lootuses, et juhtud siiakanti.”

      “Mis selle ülestõusmisega on, Katy?” küsis Danny süngelt. “Paistab, et keegi seda ei tea.”

      “Keegi pole nii pime kui sina!” hüüdis Katy hingestatult. “Sa pole isegi märganud, et mul on uus kübar peas ja uus seelik seljas. Ülestõusmispüha tähendab seda, et kõik tüdrukud panevad uued riided selga. Rumaluke! Kas tuled siis minuga kirikusse või ei?”

      “Tulen küll,” vastas Danny. “Ehk selgub kirikus, mida see ülestõusmine tähendab. Mitte et su kübar ilus poleks. Rohelised roosid on lahedad.”

      Kirikus seletas preester kogudusele ülestõusmisest, ilma et kellegi hing oleks ärganud. Ta rääkis katkendlikult ja kiiresti, sest tahtis varakult koju pidulõunale jõuda. Kuid töö on töö, ja preester täitis oma kohust. Jutluse teema oli ülestõusmine – mitte uue põlvkonna, vaid uue elu taassünd. Kogudus oli jutlust palju kordi varem kuulnud. Palju huvitavam kui jutlus, oli kuuendast reast paistev lillherneste ja lavendliõitega kaunistatud imeilus daamikübar. See tõmbas endale paljude tähelepanu.

      Pärast jutlust jäid Danny ja Katy nurgal seisma. Tüdruk ootas midagi ja ta taevasinised silmad olid tusased.

      “Kas sa mind koju ei saada?” küsis ta. “Ah, pole vaja. Minuga on kõik korras. Paistab, et oled end õppimisele pühendanud. Olgu. Kas teil mõnikord ka minu jaoks aega leidub, härra McCree?”

      “Kolmapäeva õhtul nagu tavaliselt,” vastas Danny ja pööras tüdrukule selja, et üle tänava minna.

      Katy kõndis minema, rohelised roosid nördinult kübaral rappumas. Danny peatus kahe kvartali kaugusel. Käed taskus, seisis ta liikumatult tänavanurgal kõnniteeäärel. Ta nägu oli nagu mingil ebajumalal. Kusagil sügaval hingepõhjas liigutas miski, kuid et see oli nii väike, kaunis ja vahe, ja kuigi see jättis endast pika järellainetuse, ei tundnud Danny tuim hing seda ära. See oli midagi mahedamat kui aprillipäev, liiga õrn, et tekitada tundeid, puhtam ja sügavam kui armastus naise vastu, kellel oli roheliste roosidega kübar peas ja silmad, mille vang ta aasta otsa oli olnud. Danny ei teadnud, mis see oli. Lõunale kiirustav preester oli sellest rääkinud, kuid Danny ei olnud võimeline uniseks tegeva intonatsiooniga esitatud jutlust jälgima. Kuid preestril oli olnud õigus.

      Äkki СКАЧАТЬ