100 valitud novelli. 3. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kes tahab presidendiks saada, või poodnikust, kes unistab kodust Flatbushis või daamist, kelle elueesmärk on printsiga abielluda. Ja loodetavasti on mul õigus öeldes, et ilma, et nad üle laipade läheksid, saavutavad nad mõnikord mingil salapärasel viisil oma unistuste täitumise. Kui mitte täielikult, siis osaliselt ikka.

      Kuid kuula!

      Esimesel etendusel New Yorgi uues Vestfaali Teatris (kuhu viletsaid näitlejaid ei lasta), oli Winona Cherry närviline. Tulistanud kaminasimsil seisvat Ida iluduse fotot, ei läbistanud kuul mitte fotot, vaid Bob Harti kaela vasakut külge. Hartile tuli see täiesti ootamatult, ta langes nagu post maha ja Cherry minestas kõige kunstilisemal kombel.

      Publik, kes arvas, et tragöödia asemel olid nad näinud komöödiat, mille põhiprintsiip on peategelaste abiellumine või leppimine, aplodeeris suure mõnuga. Külm Pea, kes alati selliste juhtumite puhul kohal juhtub olema, laskis eesriide alla ja kaks kulissiseadjat lohistasid Harti ja Cherry kehad enam-vähem hoolitsevalt lavalt ära. Algas järgmine esinemisnumber, kus kõik kulges niisama vältimatult kui pulmad alimentide kellahelina poole.

      Keegi lavatööliste hulgast leidis sissepääsu eest noore tohtri, kes roosibukett käes, kedagi ootas. Tohter vaatas Harti põhjalikult üle ja naeris südamest.

      “Sina küll ajalehtede pealkirjadesse ei pääse, vanapoiss,” oli tema diagnoos. “Unearterini on kaks tolli, ja see on vahemaa, mida võib võrrelda kaugusega Flatbushi Punase apteegi esikülje ja Cambridge’i kolledži tagakülje vahel. Sidusin haava rekvisiitori ulatatud tantsutüdruku tüllalusseeliku küljest rebitud volangiga kinni. Mine koju, lase see teie kvartali arstil sündsama sideme vastu vahetada, ning sinuga saab kõik korda. Nüüd aga vabandage mind, sest väljas ootab mind tõsine juhtum.”

      Bob Hart tundis end paremini. Tema juurde tuli Vincente rändžonglöör, kes oli üks parimaid sellel alal. Vincente, keda kodus hüüti Sam Griggsiks, oli pärit Vermontist, Brattleborost. Ta oli tõsine mees, kes igast linnast, kus ta esines, saatis koju oma kahele väikesele tütrele mänguasju ja vahtrasuhkrut. Vincente oli ringi rännanud sama tsirkusega mis Hart ja Cherrygi, ning neist olid head sõbrad saanud.

      “Bob,” ütles Vincente tõsiselt nagu alati, “mul on hea meel, et sinuga midagi tõsist ei juhtunud. Väike daam on sinu pärast meelest ära.”

      “Kes?” küsis Hart.

      “Cherry,” vastas žonglöör. “Hoidsime teda sinust eemal ning ta ei teadnud, kui tõsine su haav on. Mänedžer ja kolm tüdrukut suutsid teda vaevu kinni hoida.”

      “See oli õnnetusjuhtum,” lausus Hart. “Cherry on hea laskur. Ta polnud täna lihtsalt vormis. Ta ei teinud seda seepärast, et oleks minu vastu vimma kiskunud. Ta on üdini ärinaine. Arst ütles, et kolme päeva pärast võin uuesti lavale minna. Ärgem laskem teda rohkem muretseda.”

      “Kuule, mees,” ütles Sam Griggs tõsiselt ja kortsutas oma vana, kuid siledat nägu. “Oled sa maleautomaat või inimnõelapadi? Cherry nutab sinu pärast kas või silmad peast, hüüab iga paari sekundi tagant su nime ja rabeleb kinnihoidjate käte vahel, püüdes sinu juurde pääseda.”

      “Mis tal viga on?” küsis Hart imestunult. “Sketš tuleb kolme päeva pärast uuesti lavale. Arsti jutu järgi on mu haav tühine. Ta saab oma nädalapalga täielikult kätte. Mis tal siis viga on?”

      “Oled kas pime või loll,” lausus Vincente. “Tüdruk armastab sind ning mõte, et sa haavatud oled, ajab ta peaaegu hulluks. Mis sul viga on? Kas ta on sinu jaoks tühi koht? Oleksid sa ainult kuulnud, kuidas ta sind hüüdis.”

      “Armastab mind?” küsis Bob, kergitades end kulissikuhjal, millel ta lamas. “Cherry armastab mind? See pole võimalik.”

      “Soovin, et oleksid teda ise kuulnud-näinud,” lausus Griggs.

      “Kuid, mees,” lausus Bob Hart end istukile ajades, “see pole võimalik. See on võimatu, ütlen ma sulle. Ma pole sellist asja uneski näinud.”

      “Kõik, kel silmad peas,” lausus žonglöör, “näevad, et ta on sinu järele hull. Kuidas sa ise selles suhtes nii pime oled?”

      “Aga, mu jumal,” ütles Bob Hart püsti tõustes, “see on liiga hilja. Liiga hilja, ütlen ma sulle, Sam. Liiga hilja. See ei saa nii olla. Ilmselt sa eksisid. See on võimatu. On juhtunud mingi viga.”

      “Ta nutab sinu pärast,” jäi žonglöör kindlaks. “Armastusest sinu vastu püüab ta end teiste käest lahti rebida, ja hüüab nii valjult sinu nime, et lavaeesriiet ei juletud tõsta. Tee silmad lahti, mees.”

      “Ah et armastab mind?” ütles Bob Hart silmade välkudes. “Kas ma ei öelnud sulle, et selleks on liiga hilja? Liiga hilja, mees. Miks? Sest mina ja Cherry oleme juba kaks aastat abielus!”

      ÜLESTÕUSMISPÜHA

      NÄEN vaimusilmas kunstnikku, kes närib pliiatsit ja kortsutab kulmu, kui tal tuleb joonistada lihavõttepilt kõigi sellele pidupäevale omaste kujunditega. Neid on neli:

      Esiteks Kevad – paganlike rahvaste kevadjumalanna. Siin võib lasta fantaasial vabalt lennata. Võib maalida kauni pikkade juustega näitsiku, kes seisab sobiva kõrgusega rahahunnikul. Preili Clarice St. Vavasour, tuntud modell, poseeriks hea meelega selle “Unistuselkäija” – või kuidas Trilby seda iganes nimetama hakkab – jaoks.

      Teiseks – ülestõstetud pilguga melanhoolse näoga daam, kes liiliaid vahib. Pilt sobib küll rohkem ajakirjade kaasi ehtima, kuid on igati teemakohane.

      Kolmandaks – Miss Manhattan Viienda avenüü lihavõtteparaadil.

      Neljandaks – Maggie Murphy, uus punane sulg vanal õlgkübaral, rõõmus ja enesekindel, seismas Suure tänava teelaiendil.

      Muidugi jänkud ja munad, kuid neid me ei loe, kuni kriitikud neid kõvaks pole keetnud.

      Selline piiratud võimaluste hulk näitab, et kevadpüha – üldrahvalik pidupäev – on meie kõige ähmasem ja muutlikum kujutlus üldse. Kevadpüha esineb kõigis religioonides, kuigi selle leiutasid paganarahvad. Minnes vaimusilmas tagasi esimesse kevadesse, näeme Eevat, kes viigipuult endale värsket rohelist lehte valib.

      Nüüd, kui kriitiline sissejuhatus on tehtud, saime teada, et võime kõrvale heita väite, et kevadpüha on kuupäev, hooaeg, piduvõi puhkepäev või lihtsalt juhus. Et seda teoreemi tõestada, peame käima Danny McCree jälgedes.

      Esimene ülestõusmispüha algas helgelt ja varakult, nagu kalendris laupäeva ja esmaspäeva vahele jääv pühapäev peabki olema. Päike tõusis kell 5.24 ja kell 10.30 järgis Danny selle eeskuju. Ta läks kööki ja pesi valamu kohal nägu. Ema praadis peekonit. Ta vaatas poja siledal näol olevat kindlat ja iseteadvat ilmet, kui too seebitükiga tegutses, ning mõtles tema isale, kui ta kakskümmend kaks aastat tagasi nägi meest seismas tühjal krundil Harlemi 2. ja 3. tänava nurgal, kus praegu on La Paloma korterelamu. Nüüd istus Danny isa elutoas lahtise akna all, tossav piip hambus, ja tuul sasis ta halle juukseid. Ta klammerdus ikka veel oma piibu külge, kuigi kaks aastat tagasi oli ta enneaegselt toimunud püssirohuplahvatuses nägemise kaotanud. Väga vähesed pimedad mehed suitsetavad, ja seda põhjusel, et nad suitsu ei näe. Saaksid sa õhtuste ajalehtede lugemisest täieliku naudingu ilma värvikaid pealkirju nägemata?

      “Täna on munadepüha,” ütles proua McCree.

      “Mulle omletti,” ütles Danny.

      Pärast СКАЧАТЬ