100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lähme siis,” nõustus Brady, kuid äkki jäi ta seisma ning vaatas isevärki ilmega Molly segaduses ja ängis nägu.

      “Pole vaja,” ütles ta otsustavalt. “Need on proua Hethcote’i sooblid. Pead nendest loobuma, Moll. Niikuinii poleks need sulle küllalt head, kui need ka miljoni maksaksid.”

      Molly klammerdus meeleheitlikult Brady käsivarre külge.

      “Oh, kallis, sa murrad mu südame,” ütles ta. “Olin sinu üle nii uhke ja nüüd… Kuhu meie õnn küll kadus?”

      “Mine koju,” sõnas Brady metsiku ilmega. “Lase käia, Ransom, võta nahad ja laseme siit jalga. Oota hetk – mulle tuli meelde, et… Ah, ei midagi. Kui tahad, Moll, tule kaasa. Olen valmis, Ransom.”

      Palgivirna tagant, mis oli valmis pandud, et seda mööda jõge alla parvetada, ilmus nähtavale konstaabel Kohen. Uurija andis talle märku, et ta nende juurde tuleks. Kohen tuligi. Ransom selgitas.

      “Loomulikult,” sõnas Kohen. “Kuulsin samuti kaotsiläinud sooblinahkadest. Omanik väidab, et need varastati. Ütled, et need on needsamad?”

      Konstaabel võttis Molly boa saba kätte ja vaatas lähemalt.

      “Kunagi,” ütles ta, “müüsin Kuuendal avenüül karusnahku. Jah, see on Alaska soobel. Boa maksab kaksteist dollarit ja muhv…”

      Plaks! maandus Brady jõuline käsi kordniku suul. Kohen vankus ja kukkus maha. Molly karjatas. Ransom tuli Brady ja Koheni vahele ning pani noormehe käed raudu.

      “See boa maksab kaksteist ja muhv üheksa dollarit,” lõpetas kordnik. “Kes rääkis siin tuhandedollarilistest nahkadest?”

      Brady istus palgile, nägu tulipunane.

      “Täpselt nii, Solomonski!” lausus ta tigedalt. “Maksin kõige eest kokku kakskümmend üks dollarit viiskümmend senti. Rohkem ei õnnestunud mul kuue kuuga kokku hoida. Mina, kes ma olen nii peen, et ei vaata odavate asjade poolegi! Olen hale bluffija, Moll. Minu palk ei küüni vene sooblini.”

      Molly riputas end noormehe kaela.

      “Ma ei hooli karvavõrdki sooblitest ega terve maailma rahast,” hüüdis ta. “Ainus, mida ma tahan, oled sina. Oh, kallis, oled hullupööra suureline puupea!”

      “Võid käerauad ära võtta,” ütles Kohen uurijale. “Enne, kui ma jaoskonnast lahkusin, nägin raportit, mis teatas, et proua oli oma sooblinahad üles leidnud. Need olid kogu aeg ta garderoobis rippunud. Noormees, annan sulle andeks, et mulle rusikaga näkku lõid – see säästis meie kõigi aega.”

      Ransom andis Mollyle karusnahad tagasi. Tüdruk vaatas naervate silmadega Bradyt, mähkis boa endale ümber kaela ja viskas kuninglikul ilmel saba üle vasaku õla.

      “Kaks noort lolli,” ütles kordnik Kohen Ramsonile neile järele vaadates. “Hakkame astuma.”

      SOTSIAALNE KOLMNURK

      KELL lõi kuus ja Ikey Snigglefritz pani pressraua käest. Ikey oli rätsepa õpipoiss. Kas tänapäeval on veel rätsepa õpilasi?

      Terve päeva lõikas, traageldas, pressis, paikas ja puhastas Ikey haisvas auruses rätsepatöökojas rõivatükke. Tänaseks oli tööpäev läbi ning Ikey võis rahuliku südamega haakida oma vaguni tähe külge, mis säras ta võimaluste taevalaotuses.

      Oli laupäeva õhtu ning boss pani ta pihku kakskümmend määrdunud ja kortsus dollarit. Ikey ambitsioonid polnud suured – ta eelistas madalas vees sulistada. Niisiis tõmbas ta kulunud mantli selga, pani kaabu pähe, maniski ja närudeks kulunud lipsu ette, kinnitas selle kaltsedonist lipsunõelaga ja läks oma ideaale püüdma.

      Kõigil meist on aeg pärast rasket töönädalat oma ideaale otsida, olgu selleks siis armastatu sülelus, piinokel, homaarid à la Newburg või tolmuste raamaturiiulite magus vaikus.

      Pea kohal möirgamas õhuraudtee, läks Ikey piki tänavat, mida ääristasid tossavad tööstuskäitised. Kahvatu, kühmus, tähelepandamatu, armetu, lootusetu nii kehalt kui vaimult, leidis ta siiski niipalju jõudu, et jalutuskeppi viibutada ja odavat haisvat sigaretti suitsetada. Ülekantud tähenduses võib seda võtta ka nii, et ta toitis oma kõhetus rinnas pesitsevat ühiskonnabatsilli.

      Ikey jalad viisid ta tuntud kohta, mida tunti Maginnise kohviku nime all. Tuntuks tegi selle see, et siin tavatses Billy McMahan sõpradega kokku saada. Ikey meelest oli Billy McMahan kõige suursugusem ja imelisem mees, kes iial maamunal kõndinud.

      Billy McMahan oli siinse rajooni liider. Teda vaadates tuli meelde nurruv tiiger ning käsi, mis taevamannat puistab. Kui Ikey kohvikusse astus, seisis McMahan näost punetavana, võiduka ja võimukana keset hõiskavat rahvahulka, mis koosnes ta sabarakkudest ja valijaskonnast. Nähtavasti olid täna valimised olnud ning kõik märgid näitasid, et Billy oli võitnud. Niisiis oli linnal uus luud, ning uus luud pühib alati hästi.

      Ikey hiilis baarileti juurde ja vaatas hingeldades oma iidolit.

      Billy McMahan oli täna imeline. Ta lai sile nägu naeris, hallide silmade pilk oli terav nagu kananokk, teemantsõrmus pildus välke, signaalpasunana vali hääl kutsus sõpru ja kamraade kokku, kui ta baariletile suurejoonelise liigutusega paksu rahapataka virutas. Võta või jäta – tõeline kuningas! Ta jättis varju kõik oma sabarakud, kuigi ka nood olid laiade tõsiste nägude ning sinetavate lõugadega tähtsust täis mehed, kes hoidsid käsi sügaval lühikese mantli taskutes. Ikey Snigglefritzi silmis oli Billy nii suur, et ükski sõna ei suudaks ta aujärje hiilgust edasi anda.

      Maginnise kohvikus valitses võiduõhkkond. Valgekuuelised baarmenid töötasid palehigis pudeleid lahti korkides ja klaase täites. Õhus hõljusid suitsupilved, mis tulid havanna sigaritest. Ustavad kannupoisid ja lootusrikkad linnakodanikud surusid Billy McMahani kätt. Ikey Snigglefritzi peas küpses hulljulge plaan.

      Tema Majesteedi ümber tunglev rahvahulk oli veidi hõrenenud. Ikey kasutas juhust, hõivas vaba platsi ja sirutas Billy McMahanile käe.

      Billy McMahan haaras sellest kõhklematult kinni, surus seda ja naeratas.

      Ikeyt haaras hullus. Talle näis, et ta on nüüd ise jumal ning valmis Olümpose omadega otsustavasse võitlusse astuma.

      “Kas jood minuga kokku, Billy?” küsis ta familiaarselt. “Sina ja su sõbrad?”

      “Hea meelega, vanapoiss,” sõnas suur liider. “Lase käia.”

      Ikey viimanegi mõistuseraas kadus.

      “Veini,” kamandas ta baarmeni, viibates värisevat kätt.

      Kolm pudelilt jäid korgist ilma ning vahutav šampanja valati baariletil olevatesse klaasidesse. Neid oli pikk rivi. Billy McMahan võttis enda oma ja noogutas säravalt naeratades Ikeyle. Sabarakud ja satelliidid võtsid samuti ja hüüdsid: “Sinu terviseks!” Ikey võttis oma klaasi, nagu oleks selles nektar. Kõik jõid.

      Ikey viskas oma nädalapalga baariletile.

      “Korras,” ütles baarimees rahatähti sirgeks siludes. Rahvahulk ümbritses taas Billy McMahanit. Keegi teatas, et üheteistkümnendas valimisjaoskonnas sai võidu Brannigan. Ikey seisis mõnda aega vastu baariletti nõjatudes ja läks siis välja.

      Ta läks piki Hesteri tänavat lõunasse, pööras Chrystiele ning СКАЧАТЬ