100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ teelt ära pöörata. “Tulen kambast ära. Oled minu, ja muud pole mul vaja, kui lihtsat elu sinu kõrval. Kuula mind, Moll – lähen tööle ning sel aastal me abiellume. Teen seda sinu pärast. Muretseme korteri ja flöödi, õmblusmasina ja kummipuu, ning elame nii ausalt kui saame.”

      “Oh, Brady,” ohkas Molly, pühkides taskurätikuga mehe kuueõlalt puudrijälgi. “Eelistan neid sõnu tervele New Yorgile. Õnneks pole palju vaja ja me saame õnnelikuks!”

      Brady vaatas oma plekituid püksimansette ja läikimalöödud nahkkingi ning ohkas kurvalt.

      “Hilbupoele on see raske kaotus,” ütles ta “Olen alati püüdnud peenelt riides käia. Sa tead, kuidas ma odavaid asju vihkan, Moll. See ülikond läks mulle maksma kuuskümmend viis taala. Kõik muu, mida ma kannan, on samast klassist. Olen alati arvanud, et kui riidetükk ei sobi salongi, ei sobi see ka minule. Kui ma tööl hakkan käima, pole mul niipalju puru, et väikese kääridega mehe teenuseid kasutada.”

      “Sellest pole lugu, Brady. Armastan sind ühtmoodi nii sinises türbis kui ka siis, kui istuksid punases autos.”

      Tol ajal, kui Brady jõud veel isa omast üle ei käinud, õppis ta tolle kõrval torulukksepa kunsti. Nüüd pöördus ta tagasi selle austusväärse ja vajaliku elukutse juurde, kuid kui käealune, mitte kui meister, kes kandis raheterasuuruste teemantidega sõrmuseid ja vaatas põlglikult senaator Clarki härrastemaja fassaadi marmorsambaid.

      Kaheksa kuud möödusid nii libedalt ja märkamatult nagu teatriprogrammis. Brady töötas ikka veel torude ja jootemetalliga ning ükski märk ei näidanud, et ta tahaks endise elu juurde tagasi pöörduda. Ahjutoru Kamp jätkas rikaste avenüüdel röövretki, lõi politseinike päid lõhki, tülitas hiliseid rändureid, täiustas riisumise meetodeid, jäljendas Viienda avenüü viimaseid moeröögatusi ja käitus nii, nagu on sünnis meestele, kelle peale seadusehammas ei hakka. Brady jäi aga kindlalt oma otsuse juurde ja oli truu Mollyle, kuigi ta küüned polnud enam ammu küüneviili tundnud ning tal kulus viisteist minutit lilla siidlipsu sidumiseks varjamaks maniski kulunud kohti.

      Ühel õhtul tõmbas ta Molly majas välja salapärase paki.

      “Tee lahti, Moll!” ütles ta vaikse uhkusega. “See on sulle.”

      Molly rebis kannatamatute sõrmedega pakkepaberi katki. Paki sisu nähes karjatas ta nii valjult, et väike McKeevers hakkas nutma ning mamma McKeevers, peatne proua Eve’i lähim sugulane, jooksis nõudepesuvahendist tilkuvate kätega kohale.

      Molly karjatas jälle, kui miski must, pikk ja painduv keerdus ta kaela ümber nagu anakonda.

      “Vene soobel,” lausus Bred uhkelt, nautides Molly nägu, mis karusnahkade seest paistis. “Väärt värk, kuid sinu vastu, Moll, ei saa miski.”

      Molly torkas käed muhvi, pööras kokkujooksnud pereliikmetele selja ja imetles end peeglist. Pane see ilunõuanne kõrva taha: et muuta silmad säravaks, põsed õhetavaks ja naeratus vastupandamatuks, on vaja vene sooblit.

      Kui Brady ja Molly olid kahekesi jäänud, tuli Molly kaine mõtlemine tagasi ning ta õnnesse näis saabuvat mõõn.

      “Oled minu vastu tõesti helde, Brady,” ütles ta tänulikult. “Mul pole elu seeski midagi nii hinnalist olnud. Kuid kas vene soobel pole mitte kohutavalt kallis? Olen poole kõrvaga kuskilt kuulnud, et on.”

      “Olen ma sulle kunagi allahinnatud kaupa kinkinud, Moll?” küsis Brady väärikalt. “Oled sa kunagi näinud, et kummardun müümata jäänud kauba leti kohale või piilun odava poe aknast sisse? See boa läks mulle maksma kakssada viiskümmend dollarit ja muhv sada seitsekümmend viis. Sa ei eksi, kui ütled, et vene soobel on väga hinnaline. Ma pean neid piisavalt peeneks kaubaks. Vaata, kui kaunis sa nendega oled, Moll.”

      Molly surus nahad õnnejoovastuses vastu rinda, kuid siis kadus ta näolt naeratus. Nüüd vaatas ta peigmeest üksisilmi. Ta ausad silmad olid kurvad.

      Brady teadis, mida see pilk tähendab, punastas vaevumärgatavalt ja hakkas naerma.

      “Unusta ära,” ütles ta kirglikult. “Need on ausal teel saadud. Maksin need sendi pealt endateenitud rahaga kinni.”

      “Kust sa nii palju raha said, Brady? Säästsid seitsmekümne viie dollarilisest kuupalgast?”

      “Loomulikult. Oskan kokkuhoidlikult elada.”

      “Niisiis säästsid kaheksa kuuga nelisada kakskümmend viis dollarit? Kas nii, Brady?”

      “Jätame selle jutu,” ütles Brady veidi ärritunult. “Mul oli enne tööle minekut veidi raha kõrvale pandud. Arvad sa tõesti, et puistasin kedagi? Lubasin sulle, et sellega on lõpp. Need on ausa rahaga kinni makstud. Pane need ümber ja lähme jalutama.”

      Molly kahtlus hajus. Sooblinahad paitasid ta kaela. Uhke nagu kuninganna, jalutas ta tänavatel Brady käevangus. Äärelinna tänavatel polnud keegi varem vene sooblit näinud. Sõna läks liikvele, uksed ja aknad avanesid ning täitusid uudishimulike nägudega, kes kõik ihkasid ihusilmaga näha nahku, mille Brady oli oma tüdrukule kinkinud. Kõikjalt kostis ahhetamist ja ohhetamist, kui nad möödusid. Molly parem käsivars oli Brady käevangus ning nägu uhke kui printsessil. Töötamine polnud kustutanud Brady toredusearmastust ning iha kalli ja ehtsa järele. Nurgal kohtasid nad gruppi Ahjutoru Kamba liikmeid, kelle välimus oli nagu alati laitmatu ning kes, nagu alati, aega surnuks lõid. Kui Brady ja Molly neist sõna lausumata möödusid, kergitasid nad kaabut.

      Kolm kvartalit imetletud paarist eemal jalutas uurija Ransom politsei peaametist. Ransom oli ainuke võmm, kes võis Ahjutoru rajoonis midagi kartmata ringi liikuda. Ta suhtus siinsetesse elanikesse ausalt ja kartmatult, eeldades, et nood on inimolendid. Ta meeldis paljudele ning aeg-ajalt sai ta kasulikke vihjeid, kust leida seda, mida ta otsima on tulnud.

      “Mis elevus see tänavatel täna valitseb?” küsis Ransom pleekinud punases sviitris noorukilt.

      “Inimesed on leilis nirginahkade pärast, mille Lapsuke oma totsile kinkis,” vastas nooruk. “Mõned räägivad, et ta maksis nende eest üheksasada taala. See võib isegi õige olla, sest need näevad tõesti peened välja.”

      “Kuulsin, et Brady on pea aasta ausat ametit pidanud,” lausus uurija. “Ega ta ometi kampa tagasi pole läinud?”

      “Ta käib endiselt tööl,” ütles punase sviitriga nooruk, “kuid ütle, semu, kas sa jagad midagi nahkadest? Minu arust ei sobi torujüri töö ja Lapsukese totsi karusnahad kuidagi kokku.”

      Ransom sai jalutava paari kätte inimtühjal jõe äärde viival tänaval ja puudutas selja tagant Brady küünarnukki.

      “Pea hetkeks kinni, Brady,” ütles ta vaikselt, vaadates samal ajal Molly stiilselt üle vasaku õla heidetud pikka sooblisaba. Brady, kes vanast ajast politseinikke vihkas, kortsutas kulmu ja astus uurijast kaks jardi eemale, enne kui peatus.

      “Kas sa käisid eile proua Hethcote’i juures, kes elab West Side’i Seitsmendal tänaval, toru parandamas?” küsis Ransom.

      “Käisin,” vastas Brady. “Mis siis?”

      “Ta väidab, et tuhat dollarit maksvad sooblinahad kadusid ta majast umbes sellel ajal kui sinagi. Kirjeldus langeb kokku nendega, mida su daam praegu kannab.”

      “Kurat võtku,” kisas Brady vihaselt. “Tead väga hästi, et tegin selliste asjadega lõpu, Ransom. Ostsin need nahad eile…”

      Brady СКАЧАТЬ