100 valitud novelli. 2. raamat. O. Henry

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Broadwayl nagu häbelik maapoiss. Esimest korda elus sai ta tunda teravat alandust olla ignoreeritud. Kuidas ta ka ei püüdnud selle särava, kiirelt muutuva jäälinna iseloomu tabada, ei õnnestunud see tal kunagi. Poeedile nagu tema ei pakkunud see ühtki värvi, naeratust ega võrdlusvõimalust, selle lihvitud tahud olid ilma ühegi mõrata, polnud ühtki pidepunkti, mis võimaldaks näha ta kuju ja struktuuri, nagu Raggles oli põlglikult varemnähtud linnades kogenud. Majad looklesid lõpmatute kaitsevallidena, nende aknad olid nagu laskeavad, inimesed, kes neis elasid, olid säravad, kuid värvita ning ähvardasid teda isekuse nooltega.

      Ragglesi süda muutus tinaraskeks. Ta luuletajafantaasia oli kadunud. Inimesed, kes teda ümbritsesid, näisid olevat läbi imbunud absoluutsest egoismi vaimust, nagu mänguasjad on läbi imbunud värvist. Inimesed, keda ta nägi, näisid talle upsakuse ja jultumuse kehastused. Inimlikkus oli neist kadunud – nad olid jalutavad, värnitsaga ülevõõbatud ebajumalakujud, kes jumaldasid iseennast ja janunesid ohvrivere järele, kuid kes olid määratud kiiresti unustuse hõlma vajuma ja teed andma uutele, kollaseks värvitud nikerdatud pühakutele. Külmad, õelad, halastamatud, kiviste nägudega, isikupäratud, kiirustasid nad Ragglesist mööda nagu kujud, mis mingi ime läbi on liikumisvõime saanud, kuid kelle hing ja tunded on marmoralustesse jäänud.

      Pikkamisi hakkas Raggles erinevaid tüüpe eristama. Seal oli eakas, lumivalge lühikese habeme, roosa sileda näo, läbitungivate siniste silmade ja viimase moe järgi särava noorusliku rõivastusega džentelmen, kes oli nagu linna rikkuse, enesekindluse ja jäise tuimuse kehastus. Teise tüüpi kuulus pikk, ilus, terasgravüürina veatu, jumalannasarnane külm naine, kes oli riides nagu Ajaprintsess ning kelle selgete sinisilmade pilk oli külm nagu päikese peegeldus klaasil. Siis tuli linna marionetlikkuse kõrvalprodukt – paks, uhkeldav, karm, ähvardav, tõsise näoga mees, kelle alumine lõualuu oli lai nagu koristatud nisupõld, näol printsi ilme ja sõrmenukid nagu profipoksijal. Ta nõjatus vastu sigarireklaami ning vaatas maailma, nagu oleks see täpe.

      Luuletajad on tundlikud ning Raggles värises kõleda mõistetamatu linna embuses. Selle jäine, irooniline, mõistatuslik, ebaloomulik, tundetu, sfinksilik nägu viis ta segadusse ja materdas maha. Kas sellel linnal pole tõesti südant? Parem juba puuriit, näägutav hapu näoga tulehark tagauksel, linna supiköögi baarmeni tusane nägu, maakonstaablite heatahtlik toorus, peks, arreteerimised, õnnejuhused vulgaarsetes, kärarikastes, õelates linnades, kui see verdtarretav südametus.

      Raggles võttis julguse kokku ja palus almust. Hoolimatud inimesed möödusid temast, talle pilkugi heitmata, isegi nende silmalaud ei värahtanud, mis näidanuks, et nad on Ragglesi olemasolust teadlikud. Ragglesil polnud muid kinnitusi vaja – nüüd oli ta veendunud, et muinasjutuliselt kaunis, kuid kaastundetu Manhattan on hingeta ja seda asustavad liikuvad nukud, mida liigutavad nöörid ja traadid. Ta oli ainus elav hing lõputul kõnnumaal.

      Raggles hakkas tänavat ületama. Ta kuulis plaksatust, möirgamist ja sisinat, miski andis talle sellise hoobi, et ta veeres kuus jardi oma algsest kohast eemale, langes kivina maha ning linn muutus katkendlikuks unenäoks.

      Raggles avas silmad. Kõige esimesena tundis ta lõhnaõli hõngu. Nii lõhnavad ainult kevadlilled paradiisis. Siis tundis ta kulmule langenud õielehe õhkõrna puudutust. Tema kohale kummardus naine, kes oli riides nagu Ajaprintsess, kuid ta sinisilmad olid nüüd leebed ja kiirgasid inimlikku kaastunnet. Ragglesi pea alla oli keegi laotanud siidi ja karusnahad. Keset sõiduteed seisis linna rikkust ja küpsust kehastav eakas džentelmen, Ragglesi kübar käes ja nägu roosam kui enne, ning suunas valjude hüüetega katkematu sõidukivoolu neist mööda. Lähedal asuvast kohvikust kiirustas nende poole laialõualine kõrvalprodukt, näol süütu ilme nagu beebil ning käes klaas, milles loksuv vaarikpunane vedelik tõotas südantkosutavaid elamusi.

      “Joo, semu,” ütles ta klaasi Ragglesi huultele tõstes.

      Hetkega oli nende ümber sadu inimesi, kelle nägudelt peegeldus sügav osavõtlikkus. Kaks hiigelkasvu toredat politseinikku murdsid ringist läbi ja surusid tunglevad samaarialased kaugemale. Vana daam musta kampri järgi haiseva salliga rääkis midagi valjult ajalehepoisile ja too libistas ühe ajalehe Ragglesi küünarnuki alla kohas, kus sõidutee oli porine. Järsu olekuga kirjaplokiga noormees nõudis nimesid.

      Valjul kellahelinal kihutas kohale haiglavanker. Pealtvaatajad tõmbusid kahte lehte laiali. Ragglesi juurde jooksis sõjaväearst.

      “Kuidas sa ennast tunned, vanamees?” asus too kohe asja kallale. Siidi ja karusnahkadesse riietatud printsess pühkis õhkõrna ämblikuvõrguga ära Ragglesi kulmu alla ilmunud kaks-kolm verepiiska.

      “Mina?” küsis Raggles inglinaeratusega. “Parem ei saa enam ollagi.”

      Ta oli leidnud järjekordse linna südame.

      Raggles lamas kolm päeva paranejate palatis. Ta oli seal olnud ainult tunni, kui õed kuulsid kakluse hääli. Nad jooksid kohale ja avastasid, et Raggles oli palatikaaslast – morni läbisõitjat, kes pärast seda, kui rong, millega ta sõitis, oli kaubarongiga kokku põrganud, oli toodud siia kokkulappimisele – rünnanud ja tekitanud talle kehavigastusi.

      “Miks sa seda tegid?” küsis ülemõde.

      “Ta tegi mu linna maha,” lausus Raggles.

      “Millist linna?” küsis õde.

      “New Yorki,” vastas Raggles.

      ENESEUHKUS JA SOOBLINAHAD

      KUI Brady, hüüdnimega Lapsuke, langes Molly McKeeveri tumesiniste silmade võrku, tõmbus ta Ahjutoru Kambast tagasi. Vaat nii palju jõudu on iirlanna keelekesel ja põikpäisel aususel! Kui sina, kes sa seda loed, oled mees, võib samasugune saatus tabada sind juba enne, kui kell saab homme kaks, kui oled naine, tervitab sind hommikul su spits külma ninaga – märk sellest, et koer on terve ja sina õnnelik.

      Ahjutoru Kamp laenas nime ühelt äärelinna rajoonilt, mida rahvas kutsus Ahjutoruks, sest see oli pikk ja kitsas ning algas kvartalist, mida rahvasuus tunti Põrguköögi nime all. Ahjutoru ulatus Üheteistkümnendast- Kaheteistkümnendast avenüüst jõeni ning selle nõgisesse kõverusse jäi väike unarussejäetud DeWitt Clintoni park. Arvestades, et ahjutoru on igas köögis vajalik, saab olukord sulle selgeks. Kokkasid oli Põrguköögis jalaga segada, kuid Ahjutoru Kamp oli ülemkokk.

      Selle ajalooraamatutes kirja panemata, kuid rahva seas laialt tuntud liikmed lõid tänavanurkadel aega surnuks, õilmitsedes nagu kasvuhooneliiliad ning olles pidevalt tegevuses küüneviilide ja sulenugadega. Nad etendasid mehi, kellel läheb elus hästi, ning nende vestlus koosnes kahesajast sõnast. Juhuslikule möödujale tundus see sama süütu ja tähtsusetu kui too, mida võib kuulda seitse kvartalit ida pool asuvates klubides.

      Kuid tänavanurkadel poosetamine ja maniküüri tegemine oli ainult suitsukate. Nende tegelik töö oli eraldada linnakodanikud nonde rahast ja väärtesemetest. Ahjutoru Kamba liikmed eelistasid küll kärale ja verevalamisele veidraid ja iseäralikke trikke, kuid kui linnakodanik, kellel oli au nende tähelepanu pälvida, osutas vastupanu või reklaamis end häälekalt, lõppes see talle politseijaoskonnas või haiglavoodis.

      Politsei hoidis Ahjutoru Kambal alaliselt silma peal, kuid säilitas respekti. Nii nagu ööbik, kes eelistab laksutada siis, kui sügavad varjud katavad maad, armastasid ka Ahjutoru Kamba liikmed pimedust ning nende läbilõikavad viled mulgustasid öö õhukumme. Need olid nagu suits, mis andis sinikuubedele teada, et Põrguköögis on tuli lahti.

      Brady lubas Mollyle hea olla. Ta oli kamba kõige edevam, tugevam, ettevaatlikum ja edukam plaanisepitseja ning poistel oli tema lahkumisest kahju.

      Kuid õige pea pidid nad tunnistama, et Brady talus vooruslikku elu ilma nurinata СКАЧАТЬ