Aloise. Eve Laur

Чтение книги онлайн.

      MA OLIN MUUST JAHISELTSKONNAST VEIDI KAUGEMALE EKSINUD, KUI ma seda uhket hunti nägin.Ta vaatas mulle väga julgelt otsa – uskumatult julgelt, arvestades sellega, et mina olin inimene ja tema oli metsloom. Ja et minul oli käes amb, mille ma kohe palge panin, et teda maha lasta. Me ei olnud siin tegelikult üldse hundijahil, vaid hirvejahil, aga sellest polnud lugu. Kui juhus ennast niimoodi välja pakkus, siis tuli seda kasutada.

      Muidugi ei läinud mu lask õnneks. Hunt kadus mu silmist, niipea kui mind ambu tõstmas nägi.Vilistasin oma koera kaasa ja sööstsin talle järele kindla kavatsusega too uhkeldav võsavillem kinni püüda.

      Jah, ma nägin teda – nägin kohe sealsamas järgmises jäärakus, kus ta ojasängi mööda edasi pladistas, saba liikumise taktis kaasa vehklemas.

      Üritasin veel kord sihtida, aga seegi lask ei läinud õnneks. Hunt kadus jääraku nuka taha ja edasi kuhugi põõsaste vahele. Mu koer pidi tükk aega otsima, enne kui tema jäljed rabedast liivast üles võttis.

      Ma ei pannud tähele, millal ma oma seltskonnast lahku läksin. Nende hõikeid ja sarvehääli oli veel kaua aega kuulda, nii et mulle tundus, et mul pruugib vaid ümber pöörata ja nende juurde tagasi minna, niipea kui ma olen oma hundi kätte saanud. Ma tõesti ei märganud, millal need kadusid.Või kuhu need kadusid. Ühtäkki avastasin ma end lõõtsutades täiesti tundmatul künkaharjal seismas.

      Minu ümber oli korraga ääretu vaikus. Ei hunti. Ei koera. Ainult mina ja mu hobune.

      Võtsin sarve vöölt ja puhusin. Heli kajas ümbritsevatelt küngastelt vastu, põrkas järskude nõlvade vahel siia ja sinna ning tuli lõpuks minu juurde tagasi. Ilma teise omasuguseta. Puhusin veel kord, aga ei midagi. Keegi ei vastanud mulle.

      Kui kaugel ma siis õieti olin?

      Vaatasin enda ümber ringi. Mu ümber olid mäed. Kõrgemad kui jahilossi juures. Palju kõrgemad. Palju järsemad. Ja palju vanema kuusemetsaga kaetud. Ronte lebas siin risti ja rästi ning minu vaesel märal oli tükk tegemist, et nende vahelt läbi murda.

      Patsutasin oma hobust kaelale. See oli üleni vahul.Vaene Cunneware. Ma polnud jahihoos isegi tähele pannud, mismoodi ma ta ära olin ajanud! Tulin sadulast maha ja lasin tal siitsamast kaljude alt välja vulisevast allikast tubli janu juua. Ise jõin samuti ja võtsin oma veelähkri täis.Vesi oli hea puhta maitsega. See pidi mulle tagasiteel ära kuluma.

      Tagasitee… Jah. Kuhupoole see siis jäi?

      Vaatasin veel kord ringi ja üritasin päikese järgi suunda määrata. Täna oli õnneks pilvitu ilm, nii et see oli hõlbus. Ma olin tulnud ilmselt väga kaugele lõunasse. Seega pidin ma otsa ringi keerama ja laskma päikesetriipudel endale kuklasse paista. Niipaljukest kui neid tihedate kuuseokste vahelt läbi tungis. Ja siis tagasi minema. Sest jaht oli ilmselt lõppenud. Mu saak oli kadunud. Ja ilma koerata oli mul võimatu teda üles leida.

      Kõigepealt pidin ma vist ikkagi koera üles leidma.Vilistasin teda, aga ei midagi. Hõikasin ja hüüdsin nimepidi – ikka ei midagi. Lõpuks puhusin veel kord sarve, aga isegi see ei aidanud.

      Imelik. Kuhu ta siis niimoodi kaduda võis? Vahest oli temaga mingi õnnetus juhtunud? Ta oli mul nii kiiresti eest ära lipanud, et ma talle hobusega kuidagiviisi järele ei jõudnud. Äkki kukkus kusagilt alla? Või jäi kuhugi kinni? Või siis… Sellisel juhul peaks tema häält ometi kuulda olema…

      Ma kuulatasin.Vaikus. Rähnipõrin kuuseladvas. Üksiku kulli viuksatus.Tuulekohin ülal okstes. Ja kõik.

      Ei. Siiski mitte. Eemalt läänekaarest kostis hundi ulg.

      Ahaa! Sinna ta siis kaduski! Hüppasin uuesti sadulasse ja sundisin Cunneware liikuma.

      Ja siis kostis mu kõrvu teine ulg idast.

      Samas nägin ma all lõunapoolsel nõlval üht halli selga vilksatamas. Üht. Siis teist. Ja kolmandat.

      Mul jooksis kuum juga mööda selga alla. Ma olin loll. Ma olin puruloll ja põrunud, kui ma ennast niimoodi lõksu ajada lasin!

      Panin ammu palge. Nool tabas. Keegi neist hallidest elukatest kiunatas. Kolletunud sõnajalad hakkasid all nõlval liikuma – ja siis kuulsin ma madalat urinat oma selja tagant.Väga lähedalt. Ja mitmehäälset.

      Andsin Cunnewarele kannuseid ja kihutasin nõlvast alla. Ambu laadida polnud aega. Pidin lootma Cunneware kiiretele jalgadele ja kapjadele.

      Nad ei rünnanud. Nad lasid meid oma piiramisrõngast välja.Aga nad ei jäänud meist ka maha. Kihutasid meid edasi ida poole, kus mets oli veidi hõredam ja hobusel hõlpsam liikuda. Maapind tõusis üles mäkke ja eemal puude vahel paistis mingi heledam laik.Ajasin oma mära veel kiiremini edasi lootuses, et seal leidub ehk mingi jõgi või järv või lagedam nõlv, kus meil on lihtsam huntidele vastu hakata.Veel mõni samm ja me jõudsime lagendikule…

      …ja oleksime äärepealt üle kaljuserva alla kukkunud. Mu ratsu sai veel viimasel hetkel pidama.Ta pruuskas ehmatusest, ajas end tagajalgadele ja – ma ei saanud isegi aru, kuidas ma tal seljast maha libisesin. Ühel hetkel olin ma maas, hing seest väljas.

      Mul kulus hetk aega, enne kui ma toibusin ja ennast istuli ajasin. Jõudsin veel korraks märgata Cunneware valget tagapoolt, enne kui see nõlvast alla puude varju kadus. Ja siis olin ma üksi.Terve hundikarja vastu.

      Upitasin end jalule, nii kiiresti kui suutsin. Pilt mu silme ees oli… ähmasevõitu. Haarasin ühest krobelisest kuusetüvest kinni, et see mind püsti hoiaks, ning pühkisin silmad sädemetest puhtaks.

      Haarasin õlalt ammu ja laadisin selle kiiruga ära. Nii… Kus nad siis nüüd olid?

      Vaikus. Roostekarva sõnajalavaip all nõlval püsis täiesti tasane. Ei mingit liikumist.

      Pühkisin veel kord silmi ja kuulatasin. Kusagilt kaugelt kostis hobuse hirnumist. Ja ühe hundi heledat kila.

      Nad olid siis talle järele läinud. Cunneware oli hundiliha. Kui ta kuhugi jaluseid pidi kinni jääb, siis on see tema lõpp.

      Ma neelatasin ja surusin endas maha kiusatuse talle järele tormata. Ma ei saanud midagi teha. Ma olin peaaegu relvitu. Parim, mida ma teha võisin, oli loota, et ta ikkagi võsast ilma takerdumata läbi pääseb. Ja suudab hundid kapjadega laiali peksta, kui need teda ründavad.

      Ja mina ise?

      Mina ise pidin jala koju tagasi astuma.

      Oh, armas taevas! Sellest pidi tulema väga pikk ja tüütu jalutuskäik. Kui kaugel ma õieti olin?

      Vaatasin üle jääraku alla. Kallas oli kõrge, vähemalt neli inimesepikkust.All lookles kivirüsine jõgi, mis viis oma vett lõunast põhja poole. Selle järgi sai sihti hoida.Ainult et jõgi oli siin tõesti hirmus loogeline, nii et kui ma tahaksin kallast mööda astuma hakata, siis peaksin ma läbi käima mitu korda pikema maa, kui otseminek võtaks. Aga otse minnes. Hea küll. Päikese järgi on ka võimalik sihti hoida.

      Vaatasin taevasse. Pilvi ei paistnud. Ilm oli soe, nii et mul oli villase kuue ja paksu kapuutsiga päris palav. Lehvitasin natuke oma rinnaesist, et põue tuult teha. Siis kohendasin riided uuesti sirgeks, viskasin ammu turjale ja pöörasin näo põhjasuunda, et mööda jääraku serva allapoole astuma hakata.

      Ja vaatasin vastu tollelesamale hundile, kes oli mind siia oma sõprade saagiks meelitanud.

      Võtsin ammu ja sihtisin peletisele otse lõugade vahele.Vahemaad polnud rohkem kui kümmekond jalga, ma pidin tabama.

      Hunt irvitas mulle vastu, keel lõbusalt ripakil, ja liputas saba.

      Lasin СКАЧАТЬ