Aeg puudutab tõde. Argo Järve

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ meile ikka teevad. Hakkame vastu ja lööme kiviga kolbad sisse, kui vaja,“ praalis kolge ning haaras lõkkeasemelt tahmase pooliku telliskivi. „Take it easy, motherfucker, joome õlut ja tunneme vabadusest mõnu!“ rabas Rasmus oma ingliskeelsete fraasidega ning tõmbas seljakotist paar pudelit õlut välja. Avas need mõlemad osavalt ja ulatas ühe Hansule. Poisid sättisid ennast mugavalt puunottidele istuma ja lobisesid õlut kummutades ning suitsetades mitu tundi tühjast-tähjast.

      Sügispäike hakkas loojuma ja järjest külmemaks muutus. September ikkagi. Õlu oli viimseni ära joodud ja tuli tagasi ühikasse pöörduda, enne seda aga otsustati üksmeelselt taara sinnasamasse lähedale ära peita. Mustadeks päevadeks. Kergelt taarudes asuti teele. Kuna komandandi aken jäi kohe ühiselamu ukse kõrvale, siis luurati nurga tagant enne tükk aega, ega seal mingit liikumist näha ole. Komandante olevat tegelikult mitu, aga praegune tundus suhteliselt julm tädi olevat, temale noored sõbrad juba vahele jääda ei tahtnud. Kiiresti mindi mööda pikka koridori oma tuppa ja lukustati uks.

      „Kurat, magu nõuab süüa,“ oigas pikk.

      „Kui sa tahad, ma võin suppi keeta,“ ütles Hans.

      Toas oli küll söögitegemine keelatud, kuid poisid otsustasid keeldu eirata. Pliiti neil toas polnud, aga keeduspiraaliga sai päris hästi hakkama. Pärast seda tuli keeduspiraali küll tükk aega harjaga nühkida, et hommikul teel või kohvil kahtlast maitset küljes poleks. Hans oli need nipid varakult selgeks saanud. Mõni spetsialist kasutas selleks ka kahte žiletti, kuid neid tuli pidevalt vahetada ning oht oli ka korralikult särakat saada. Lambijuhe oli lahti ühendatud ning žileti otste külge kinnitatud. Asetasid selle instrumendi vette ja torkasid stepslisse, žiletid läksid kuumaks ja ajasid vee keema. See oli ülimalt eluohtlik ning nemad sellist tapariista ei julgenud kasutada. Ühisköögis oli juba ammu järjekord tekkinud, pealegi käisid vanemate kursuste õpilased seal juba esimesel päeval noorematelt manti võtmas. Tulid kambaga ja viisid algaja kutseõppuri söögi koos panni või potiga minema. Hea, kui poti pärast tagasi said, eelmisel päeval oli neid aknast välja loobitud või vedelesid need prügikastis. Oli alles teine päev.

      Kaevata ei olnud julgust kellelgi ja vastu polnud jaksu hakata, pealegi puudus esimese kursuse omadel kambavaim – omavahel oldi veel võõrad. Hans ladus vilet lüües lauale mõned kodunt kaasa võetud kartulid, paar sibulat ja juurvilja. Rasmus otsis seljakotist välja tüki hästi lõhnavat suitsuliha ning lõikas sealt robustseid viilakaid. Toppis omal suu täis ja tatsas valjult matsutades mööda tuba ringi. „Viskaks makarone ka sisse, mis sa arvad?“ küsis ta ja röhatas. „Sa tundud selles valdkonnas päris osav olema,“ ütles ta ja lükkas lihatükid Hansu nina alla. „Kui midagi veel vaja on, siis küsi, ma heidan natukeseks pikali,“ jätkas Rasmus seletamist ja viskas selili voodisse. Hetke pärast kostis sealt juba norskamist.

      Kartulid olid keema läinud, Hans viskas tükeldatud juurviljad ja sibula potti. Mõtles viivu ja lisas ka peotäie makarone. Tükeldas suitsuliha kuubikuteks ja pani ka selle keevasse vette. Kui supp oli valmis saanud, äratas ta Rasmuse. Nohisedes söödi kausid tühjaks ja hakati järgmiseks päevaks kooliasju valmis. Kuraas oli kadunud ja jututuju polnud kummalgi. Pikal lõhkus pea ja rääkimine olevat liig.

      Teine päev ühikas oli läbi saanud. Poisid riietusid vaikselt lahti ja pugesid kumbki oma voodisse teki alla.

      „Tea, kas komandant tuleb jälle ringkäigule?“ sai Rasmus vaevalt küsimuse esitada, kui juba kostiski koridorist naisterahva kile hääl.

      „Öörahu, möla maha, tuled surnuks!“

      Poisid itsitasid vaikselt ja jäid omi mõtteid mõlgutama.

      Järgmistel päevadel ei toimunud koolis mingeid erilisi sündmusi ja reede õhtul sättisid kõik ennast kodu poole. Hansule meeldis koolis, muitte õppimise, vaid olemise pärast. Kuigi koolipäeva lõpuni oli mitu tundi aega, oli mõni juba minema hiilinud, nende hulgas tema toanaaber.

      Hans istus mõtlikult voodiserval ja juurdles, mis edasi saab. Tal ei olnud tahtmist koju minna, kuid siia ei saanud ilma komandandi loata jääda, pealegi oli järgmiseks nädalaks raha tarvis. Hansul oli kodukandi sovhoosist suunamine, mis tähendas seda, et talle maksti stipendiumi ja ta oli kohustatud pärast kooli lõpetamist sinna tööle minema. Stipendium läks ema kätte ja seepärast pidi ta nii või naa koju minema.

      Buss väljus alles paari tunni pärast ja seetõttu tal kiiret polnud. Enamik õpilastest oli nüüd ühikast lahkunud. Majas valitses hauavaikus. Poiss pakkis vaikides kotti ja luges alles oleva raha üle. Bussisõit maksis kokku kuuskümmend üheksa kopikat, selle pani ta eraldi taskusse. Mõni rubla jäi ka üle, sellest otsustas poiss koduste ees vaikida – läheb ju nädalavahetuselgi raha tarvis. Hans vinnas seljakoti selga, ja libistas kiire pilgu üle toa, lukustas ukse ja asus aeglaselt bussijaama poole teele. Bussijaama jõudes vaatas poiss kella, bussi väljumiseni oli veel pool tundi. Ta jäi puust pingil istudes igavlevalt inimesi vaatama ja oma mõtteid mõlgutama. Soe sügispäike paitas pead. Järsku tonksas teda keegi käega vastu õlga.

      „Anna kakskümmend kopsi, raisk, või saad pasunasse.“

      Hans ehmatas ja tõstis pilgu, et vaadata, kes teda niimoodi ähvardab. Tema ees seisis umbes paarikümneaastane lõngus.

      „Käi persse,“ pressis ta hammaste vahelt ja tõusis püsti.

      „No, no, ära ülbitse siin,“ ütles pommija ja astus paar sammu eemale. „Küll me sulle veel näitame!“ hüüdis lõngus rusikat viibutades ja kadus nurga taha.

      Õnneks tuli buss ja Hans astus rahutu olemisega sisse. Tunni pärast oli poiss juba kodus, helpis kapsasuppi ning rääkis lühidalt emale oma esimesest koolinädalast. Harva juhtus, kui nad kahekesi niimoodi omavahel rääkida said. Ta tegi ema palvel mõned kodused tööd ja kadus vaikselt minema.

      Hans pidi sõpradega kohtuma. Noored kogunesid tavaliselt nädalalõppudel mahajäetud laohoonesse, mille nad omavoliliselt hõivanud olid ning kuhu enda tarbeks ühe ruumi sisustanud. Seal veedeti tavaliselt aega siis, kui kodus ei tahetud olla. Siia oli veetud kuskilt vana pinksilaud, mille jalgu tuli aegajalt sättida, et see päris kokku ei vajuks, ning mõned toolidlauad. Juhtus sedagi, et kellelgi oli taskus kodunt näpatud või poest ostetud alkoholipudel, mis käis ringiratast ja igaüks rüüpas lõuatäie.

      Seejärel otsustasid vanemad kutid, kel oli rohkem raha, tavaliselt edasi kuhugi baari minna. Teised, nende hulgas ka Hans, jäid sinnasamasse konutama ja omavahel pinksi mängima.

      Kesköö saabudes mindi laiali, ka Hans asutas ennast koduteele. Vaikselt hiilis ta trepist üles ja katsus ust. Lukus.

      „Türa,“ vandus ta ja läks trepist alla tagasi õue. Väljas oli kottpime ja minna polnud kuhugi. Poiss mõtles paar minutit ja seadis sammud läbi aia, seal eemal õunapuude taga oli nendele kuuluv puukuur. Tema teadmist mööda pidid seal olema mingid vanad kaltsukotid ja ka paar tekki. Ta avas vaikselt nagu varas kuuriukse ning sisenes kottpimedasse rõskesse ja läppunud õhuga ruumi. Hans otsis taskust tuletikud ning rapsatas ühe põlema. Kuurinurgas olidki vanad kartulikotid, mis olid täidetud kaltsudega. Ta sättis need kiirelt ritta, tõmbas veel ühe tiku põlema ja leidis sealtsamast vana kopituse järele haiseva hobuseteki ning puges selle alla sooja.

      Silmad hakkasid tasapisi pimedusega harjuma ja ta vaatas ringi. Kuur oli poolenisti täis lõhutud ja virna laotud küttepuid, teise seina ääres oli näha katkine jalgratas. Seintel rippusid tühjad korvid ja ämbrid. Kõdu ja hallituse lõhn tungis sõõrmetesse. Hans nuttis, sest ta oli siiski alles laps ega osanud selles olukorras rohkemat teha. Lõpuks uinus ta nördimusest ja väsimusest.

      Hommikul ärkas poiss varakult. Külm oli kontidesse pugenud ja magada enam ei õnnestunud. Ta kloppis end puhtaks СКАЧАТЬ