Aeg puudutab tõde. Argo Järve

Чтение книги онлайн.

      Natalja tülitses pidevalt nii õe kui ka vanematega. Purjus peaga lubas kogu külal mollid üles taguda. Vahel õnnestus tal meelitada oma väiksesse tare-tarekesse mõni Hansu teenistuskaaslane.

      Noormehe aeg teenistuses hakkas täis saama, oli jäänud veel viimane kuu demobilisatsioonini. Hans oli Marinaga lähedaseks saanud ja lubanud pärast teenistuse lõppu mõneks ajaks tema juurde puhkama jääda. Kiiret tal ju kuhugi tegelikult ei olnud ja kedagi kodumaal ootamas ka mitte. Ainuke hirm oli selle ees, et Marina vanemad tahtsid neid vägisi paari panna. Seepärast hoidis ta viimasel ajal nende majast eemale ning vabandas end sellega, et kohustused riigikaitses on suurenenud ja kontroll kordonis karmistunud.

      Marinale kuulus samas külas ka üks majakene, ta oli saanud selle nii-öelda päranduseks vanatädilt ja aeg-ajalt kohtuti seal siiski.

      Jõudis kätte päev, mil kogu kordoni ees loeti ette telefonogramm, milles reamees Hans Aleksandrovitš Haabel tunnistati sõjaväekohustusest vabastatuks. Hansul oli imelik üle pika aja kuulata siin oma ees- ja isanime, armees kõnetati üldjuhul ikka perekonnanime järgi. Marina ja tema vanemad hüüdsid teda muidugi eesnime pidi, kuid sõjaväes nii familiaarsed siiski ei oldud. Hansul lubati oma asjad võtta ja kas või kohe pärast mõningate formaalsuste täitmist kordonist lahkuda. Seda ta tegigi ja läks rõõmsalt nagu poisike hüpeldes Marina juurde.

      Ta oli vaba ja käes oli kevad. Kaks aastat tema elust olid möödunud suhteliselt karmides tingimustes ja mehistanud teda sedavõrd, et isegi lihane isa poleks teda ära tundnud.

      Marina vanemad korraldasid õhtul Hansu auks suure peo, kokku oli kutsutud pool küla. Tuli välja, et nad on seal peaaegu kõik mingitmoodi sugulased. Puskar jooksis ojadena, kandikud vareenikute, pelmeenide, seente, kala ja kõikvõimalike liharoogadega liikusid käest kätte. Hansule tuldi ligi ja sooviti sõbralikult õlale patsutades õnne teenistuse lõpetamise puhul. Pilgutati silma ja tehti vihjeid peatsete pulmade kohta. Hansul tekkis vaatamata joodud alkoholi hulgale hirm. Juba määratakse pulmapäeva ja seda temaga arutamata. Ta väljus majast ja kogus suitsetades mõtteid. Marina oli talle järgnenud ja õrnalt emmates, kallistades uuris, mis noormeest vaevab. Hans julges tänu joodud puskarile välja pursata, millised kahtlused teda piinavad.

      Marina rahustas ta maha ja lubas poisile, et midagi vastu tema tahtmist ei toimu. Tüdruk sai aru ka oma vanemate kartusest – ta oli juba sellises vanuses, et mehele minna, aga siinses külas ühtegi sobivat kosilast polnud, pealegi olid nagunii pooled mehed talle sugulased. Koos mindi tuppa tagasi, pidutsedes unustati hirmud ning kahtlused.