Minu Iirmaa. Armastus tuleb karjudes. Rene Satsi

Чтение книги онлайн.

      Istusime A. ilusasse Volkswagenisse ja sõitsime lõuna suunas, Wicklow’ maakonnas laisklevasse külla nimega Rathnew. Wicklow’ maakond on saanud nime Wicklow’ linna järgi, mis vanaskandinaavia keeles tähendab viikingi niitu. Mille järgi on aga Rathnew oma nime saanud – mul pole ausalt öeldes õrna aimugi. Kõlab küll niimoodi, nagu keegi oleks enne kohanime välja pakkumist natuke koduõlut maitsnud ja siis huupi rapsima hakanud.

      Sõitsime vaikides ja ma ei suutnud jätta imetlemata maastikku, milleks ma ei olnud teps mitte valmistunud. Kõik oli kaunim, kui ma olin ette kujutanud. No tõesti! Eestis ei ole ju mägesid. Või noh, Suur Munamägi on, aga olgem ausad, see ei ole ju tegelikult mägi, see on lihtsalt muhk, mis on mingisuguse geograafilise eksituse tõttu kogemata Lõuna-Eestisse sattunud. Iirimaal ootab sind aga iga nurga taga üks üüratult imeilus küngas. Kohe kui Dublinist lõuna suunas välja sõita, ilutsevad igal maanteel silmapiiril sellised turjakad, ent silmale pehmed kumerused. Mitte suured jõhkrad mäed, aga sellised, millele tahaks heldinult pai teha. „Teletupsud“ oli kunagi üks jõngermannidele mõeldud telesaade, mis minu tagasihoidliku arvamuse järgi ei mõjunud laste arenevale ajule just kuigi hästi, aga selle show’ lavakujundus, kui mäletate, on täpselt selline, nagu Dublinist lõuna poole välja sõites näha.

      Rathnew jääb mulle alatiseks meelde selle pärast, et seal ei ole absoluutselt mitte midagi, mille järgi seda kohta mäletada. Rathnew’s on üks pood, kus ei müüda õlut, ja üks järsk kurv. See on enam-vähem kõik. Oma jutuga siia punkti jõudes pean lugejat, kes kavatseb tulevikus Iirimaal pikemalt ringi rännata, hoiatama – mitte kunagi ei tohi Rathnew’d segi ajada Ashfordiga, mis on täpselt samasugune alarahvastatud küla Wicklow’ linna piiri ääres, aga jeerum – kui sa peaksid valjuhäälselt mainima midagi toredat Ashfordi kohta, olles ise samal ajal mugavalt Rathnew’ rüpes! Kohalikud naeravad sind kõvasti välja ja veab, kui sa veel peksa ei saa. Mäletan hästi, kuidas istusin Ashfordist pärit tegelastega ükskord suure kivi peal keset Wicklow’ linna ja me rüüpasime purgist odavat õlut. Rääkisime omast arust igati tähtsat juttu, aga jutulõng lipsas ootamatult naaberküla peale. Minu kaaslased sülitasid sellise vestlusteema peale kohe vihaselt maha ja mulle öeldi: „Kuule, välismaalane, sa ei saa sellest võib-olla veel aru, aga neil seal on ikka kohutavalt imelikud kombed.“ Kellest nad ometi räägivad, mõtlesin mina jahmunult. Võisime ju piltlikult öeldes kämbla ette sirutada ja juba me katsuksimegi neid „teisi“, sest nad on nii lähedal. Ja ei ole nad midagi nii teistsugused. Kuigi näitasin irooniat välja väga vähe, pandi isegi seda piskut tähele, solvuti ja tähendati mulle selgituseks midagi sellist, et Ashfordi omad ei saa Rathnew’ aktsendist aru ja Rathnew’ omad ei saa Ashfordi aktsendist aru, sest nad on lollid.

      Nende külade puhul on, ütleme ausalt, tegemist kahe sellise kohaga nagu näiteks Mustamäe tee ja Õismäe tee. Kuidas suudetakse kahe sellise olemi vahel leida tohutult suuri sisulisi erinevusi? Olen aastaid ja aastaid silmad teadlikult sellise fenomeni suhtes lahti hoidnud, kuid nii teravaid (nähtamatuid) piire pole ma Iirimaal kahe nii-öelda külaühiskonna vahel rohkem märganud. Kas see veidras vormis kultuurikonflikt Ashfordi ja Rathnew’ vahel on Iirimaal unikaalne? Ning kui jah, siis kus on selle juured? Mine võta kinni.