Minu Iirmaa. Armastus tuleb karjudes. Rene Satsi

Чтение книги онлайн.

      Alustuseks pean ma ühe asja etteruttavalt selgeks tegema, et pärast ei tuleks mõnel kohutavalt pettuda ega mõtet selle pettumuse pärast kedagi kohtusse kaevata: härjapõlvlasi siin ei ole.

      Ei ole ega tule.

      Lihast ja luust härjapõlvlaste vajakajäämisest hoolimata on Iirimaa minu meelest hea geograafiline punkt, kus kanda kinnitada. Siin on elukvaliteeti ja elutraagikat. Siin on probleeme. Head toitu ja halbu suupisteid. Siin leiab nii rasket tööd kui ka lõbusalt õlleseid õhtuid. Siin eksisteerivad käsikäes nii uskumatult head võimalused kui ka unistused, mis mitte kunagi teoks ei saa. Kokkuvõtvalt on kõik enam-vähem nii nagu igal teisel maal ja igaühe kogemus oleneb enamjaolt ikkagi temast endast – sellest, mida igaüks enda sees kuskile elama või külla minnes kaasa võtab.

      Mina ei tulnud Iirimaale tööd otsima. Ei tulnud ma otsima seiklust, halba internetiühendust, armastust ega kindlustunnet. Kõike eelmainitut olen aga tahes-tahtmata kuhjaga kaela saanud. Ma tõepoolest ei oska siiamaani päris adekvaatselt seletada, miks ja kuidas ma just selle maa elamiseks valisin. Küsin seda enda käest iga aasta märtsis. Ja siis tuleb tavaliselt meelde – kõik sai alguse sellest, et tulin siia sünnipäeva tähistama...

      Kuigi Iirimaa ei ole minu oma, oleme aja jooksul teineteisega leppinud nagu kaks tigedat pensionäri sööklajärjekorras. Mine sa tea – võib-olla veedame koos isegi vanaduspõlve. Eks näeb.

       Rene S.

       Dublin, 2019

      MINU TULEK

      Võib-olla oli siis esmaspäev? Ja ütleme, et kui oligi esmaspäev – kes seda enam nii täpselt mäletab –, siis kas esmaspäeviti üldse tohib teha elu muutvaid otsuseid?

      Saabusin esimest korda Iirimaale Eesti paganakalendri järgi paastukuul ehk siis märtsis, aastal 2006 või 2007. Kord mäletan seda sündmust ühtepidi ja siis jälle teistpidi. Tulin siia sünnipäevale, seega olgem ausad – hakkasin seda maad asustama ja „laastama“ pigem romantilistel kui avantüristlikel eesmärkidel.

      Minu kujutluspildis ja tollases eluetapis oli Iiri riik miskipärast tohutult igav, aga see-eest sulnis saar, kus kohalikel inimestel on kärtspunased juuksed ja ärritava järjekindlusega kõlab absoluutselt kõikjal – nii kartulipõllul, lasketiirus kui ka hambaarsti ooteruumis – vaikne keldi harfimuusika.

      Tõusin õhku lumetormisest Tallinnast, sõitsin läbi Riia ja maandusin umbes viie tunni pärast Dublinis, kus astusin Estonian Airi (rahu tema põrmule) õhuhiiglase trepilt ettevaatlikult Iirimaa lennujaama märjale asfaldile ning pidin kogu vaimujõuga maha suruma pettumuse – mitte ühtegi punapead polnud katsumisulatuses! Iirilike harfihelide asemel undas minu ees piiripunkti poole lontiva lätlase kõrvaklappidest Celine Dioni „My Heart Will Go On“. See guantanamobayliku piinamisviisi valinud lätlane tutvustas end ennist Riias uhkusvärinal ja küsis, kas mina lendan samuti Iirimaale hästi tasustatud tööd otsima. Mulle käis see kohe närvidele ja ma mõtlesin, et ei no tore, mind liigitatakse kasuahneks idaeurooplaseks veel enne, kui jala lennujaama passikontrollist välja saan.

      Milles ma aga oma esimesel kokkupuutel Iirimaaga (kohe) pettuma ei pidanud, oli ilm. The weather, nagu nemad inglise keeles ütlevad. Sain lennujaama ees seistes suitsu ette panna lausa T-särgi väel, ilma et külm oleks olnud! Sellel ajal ma veel suitsetasin. Marlboro sigarette.

      Iirimaal on kohustuslik rääkida ilmast. Ma ei ole sada protsenti kindel, aga see on tõenäoliselt omaette punkt Iirimaa põhiseaduses. Absoluutselt iga iirlane, kellega vesteldes tekib ootamatu paus, märgib kohusetundlikult kohe ära, mis tema meelest õues täpselt toimub. Mõnikord ei oota ta isegi pausi ära.

      Võtame näiteks juhusliku möödakäija, kelle käest sa küsid Dublini tänaval teed Coombe’i naistehaiglasse. Sina uurid, kuidas sinna minna. Sa oled eksinud ja arvad, et üks ristmik oleks pidanud veel olema, aga seda ristmikku vist ei olnud. Kaarti on raske lugeda. Oled segaduses. Sul on lilled käes ja nutunägu ees. Heatahtlik iirlane, kelle sa peatad, vaatab sulle silma, köhatab abivalmilt ning sõnab olulise informatsiooni andmise asemel ootamatult: „Praegu sajab ja on pilves ning temperatuuri paistab olevat kümne kuni kaheteistkümne kraadi ringis.“ Selle peale on kohalikku etiketti järgides viisakas kinnitada viimast avaldust verbaalselt sõnadega „On jah tõepoolest nii!“ ning esitada siis ruttu vastuküsimus „Huvitav, mis küll selle homse ilmaga saab?“. Vestluse edasine käik oleneb suuresti sellest, kas sinu juhuslik vestluspartner on jälginud käesoleva nädala ilmateadet või mitte. Enamasti on.