Salaelud. Kai Aareleid

Чтение книги онлайн.

      Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital

      Autoriõigus tekstile: Kai Aareleid, 2018 Novelli „Ülestõusmine” autoriõigus: Milla S. Teik, 2018 Toimetanud ja korrektuuri lugenud Leena Tomasberg Kujundanud Mari Kaljuste ISBN 978-9985-3-4501-6 ISBN 978-9985-3-4646-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda AS Printon

      SÜÜTUS

      Viieaastaselt sain elu esimese õppetunni selle kohta, et kus on armastus, seal luurab alati surm.

      Vanaema ja vanaisa elasid väikeses rohelises aedlinnas, kus möödusid minu lapsepõlve kõige õnnelikumad päevad. Seal õppisin ma tundma elu maitseid, vanaisa lõputu valduse lõhnu, värve, hääli: niiske turvas, küpsed tomatid, kollaste ja valgete nartsisside sirged rivid, vurrist suurde purki nõrguv merevaigune mesi, toanurgas käiva veini vaiksed mulksatused mõõtmas sügisõhtuid, siis talve, võidu okkaid puistava kuusega; päevavalguslampide all tärkavad esimesed ererohelised taimed varases veebruaris, väljas aknani hanged, toas hommikuste ülepannikookide lõhn … Nii me elasime. Nii nad elasid, ja mina sain sellest osa.

      Maja oli ehitanud vanavanaisa, kiviraidur ja hauakivimeister. Temast oli värkstoa nurka jäänud kümme hauakivi. Ma ei mõelnud siis ega saanudki kunagi teada, miks need seal olid. Kas vana Johannes oli need kivid äkki oma järeltulijatele kõrvale pannud. Kas mõni neist võis olla näiteks mulle.

      Ühte ma tean, mina neid ei kartnud, ja mu sõber Hendrik ei kartnud ka. Seal hauakivide vahel proovisime me esimest korda musi teha ja kuigi alguses jäid ninad ette ja see tegi meile nalja, oli see nii magus, et me proovisime mõne korra veel. Hauakivide juures tegime ka ükskord ja lõplikult selgeks meie anatoomilised erinevused. Hendrik ütles, et tema meelest on minul kõik ilusam. Mina ei öelnud midagi, osalt sellepärast, et ma arvasin samamoodi, aga kuidas sa seda ütled, kui teine on just nii kena olnud, osalt sellepärast, et mul oli väga palav ja hing oli kinni ja sõnu poleks lihtsalt tulnud.

      Süütusel ja selle kaotamisel on nii mitu astet, et seda saabki kaotada mitu korda. Esimest korda kaotasin süütuse viieaastaselt, Hendrikuga, värkstoas hauakivide vahel, kui ta mind vaevu puudutas.

      Teist korda kaotasin süütuse siis, kui Hendriku ema, umbes aasta hiljem, tuli vanaemalt valgeid kallasid tellima. Ta oli üleni mustas ja mind nähes hakkas ta suure häälega nutma.

      Mu vanaisa, aednik ja surnumatja, saatis Hendriku teele. Nad võtsid mind lõpuks ikkagi kaasa. Ma kuulsin, kuidas nad seda omavahel arutasid ja vanaema oli see, kes ütles, et tüdrukul on selleks õigus, igaühel peab olema võimalus vähemalt hüvasti jätta. Vanaisa ütles lõpuks ainult: „Jah, nii see on,” ja kirjutas kõnet edasi.

      Ma teadsin, et Hendrikul on mingi haigus. Ta rääkis mulle suvel, pool aastat varem, jaama taga vanas veduris, kui me luurasime joodikuid, et nende tagant pudeleid korjata. Ma olin märganud Hendriku muutumist. Ta oli paisunud, ja alguses uurisin ma murelikult ennast, et kas me kõik peame kasvades paisuma või ega see ei nakka. Aga siis ma sain teada, et see on rohtudest ja mu süda oli kohe kergem. Oli ju ometi nii, et rohud aitavad. Oli ju ometi nii, et lapsed saavad terveks.

      Kuigi ma oleksin pidanud muretsema.

      Või kas oleksin?

      Siis meil poleks olnud seda suve, siis me poleks nii hulljulgelt varemetes roninud, nii kindlalt surnuaial kätt hoidmas käinud. Augustis punus Hendrik mulle heinakõrtest sõrmuse ja küsis, mis ma arvan, kas me võiksime kunagi mees ja naine olla, tema ei taha ühtegi teist tüdrukut. Mina arvasin, et jaa, ja siis ta pani mulle sõrme sõrmuse, mis mahtus täpselt. Pärast läksime surnuaia lähedale ploomiraksu ja õhtul oli kõht lahti.

      Viimati nägin Hendrikut septembri lõpus. Ta oli kodus, ma käisin teda vaatamas. Paisumine oli järele andnud, minu meelest oli Hendrik kasvanud. Pikemaks, vanemaks. Tal oli toas palju raamatuid, ta ütles, et eriti muud ta teha ei saa kui lugeda ja pilte vaadata.

      Hendrik oli mulle kingituse teinud. Ta oli voolinud kohutavalt koleda paksu naise kuju, suure kõhu ja suurte tissidega Willendorfi Venuse. Ta rääkis, et oli näinud selle kuju pilti ühes raamatus ja tegi mulle samasuguse amuleti, et see toob mulle õnne ja viljakust ja turvalisust ja edu. Ma küsisin, mis on amulett, ja Hendrik vastas: „Õnnekuju.” Ma küsisin, mis on viljakus, ja Hendrik ütles: „Kui on palju lapsi.” Ja lõpuks ma küsisin veel, mis on turvalisus, ja tema mõtles veidi, ütles: „Kui on kindel olla.” See kõik sobis mulle. Hendrik oli sõnadega nii osav.

      Pärast me mängisime linnade põletamist ja viit lehte, sest muud ma ei osanud. Siis veel doominot, aga nupud läksid teki peal ümber. Mina eriti kabet ei osanud, tema ei osanud malet. Aga mängisime siis lõpuks ikkagi kabet ja mina kaotasin kogu aeg, kuni Hendriku ema tuli ütlema, et Hendrik peab nüüd rohtu võtma ja puhkama ja vanaema kindlasti ootab mind kodus.

      Kui ema oli ära läinud, andsin ma Hendrikule põsemusi ja tema pigistas mu kätt ja mina ütlesin, et ma hoian tema kingitust alati alles, sest õnne ja viljakust ja turvalisust ja edu läheb meil vaja.

      2015

      VALGE KLEIT

      Kui olin väike tüdruk, nurkadeta, pehme ja heledapäine, veetsin pikki õnnelikke aegu vanavanemate juures väikeses Kesk-Eesti linnakeses, mis oli tol ajal rohkem suur küla kui linn.

      Vanaema oli olnud, või oli ikka veel poejuhataja, aga rohkem mäletan, et ta oskas kokku panna kõige ilusamaid lilleseadeid ja õmmelda. Õmmelda kleite ümbruskonna prouadele, sest mamma juures olid nad kõik ikka veel prouad, mitte seltsimehed ega kodanikud. Õmmelda kleite endale ja mulle.

      Minu esimesed kleidid olid prouade kangajääkidest, aga küll need olid kenad. Mitte ühegi teise tüdruku kleidid ei olnud nii värvilised ja fantaasiarikkad. Sest vanaema teadis täpselt, mida mulle vaja on, ta teadis, et peab olema taskuid, ja ta kandis alati hoolt selle eest, et voltide vahele oleks kavalasti ära peidetud mõni kommi- või kopikatasku. Mõnikord tegi ta mulle isegi selliseid kleite, mis nägid välja nagu satsimeri, aga olid tegelikult laiad pihikuga püksid, et ma saaksin koos tädipoja ning tema sõpradega puude otsas ronida, ja joosta, joosta.

      Vanaema õpetas mind kleite kandma, ja mitte lihtsalt kandma kleite seljas, läbi, ära, vaid ka kleite välja kandma.

      Vanaema ei pidanud eriti jutlusi, vaid kasvatas mind oma toimekate kätega, korralikkusega, eeskujuga. Sellega, kuidas ta kõndis, kuidas ta hoidis pead, kumaras ja ometi püsti, ja kuidas ta naeratas, omaette, kuidagi sissepoole, sest ennekõike oli vanaema mõistatus. Ja kuidas ta ise kleite kandis.

      Kuidas ta elu kandis.

      Nii et kokkuvõttes õpetas mamma lisaks kleidikandmisele ka seda, kuidas tiivad kannavad.

      Mul on kapis arvatavasti umbes viiskümmend kleiti, millest suuremat osa ma ei kanna. Aga need meenutavad mulle mu enese ja teiste elu, aja hammasrataste vääramatut pöörlemist. Ja mõnikord meenutab kirju kleidirida kapis lihtsalt seda, kuidas aeg venib, venib selles mõttes, et kestab edasi ka siis, kui me ise oleme läinud.

      Nende kleitide seas, mis on alles, aga mida ma kunagi ei kanna, on kahvaturoosa siidsatsidega titekleit, milles ristiti mu ema. Seal on veel punasetäpiline kleidike, mida on kandnud kolm põlvkonda meie pere tüdrukuid. Ja seal on mu enda leerikleit, mis oli tegelikult hoopis peen öösärk, mille Ameerika vanatädi oli oma garderoobist välja visanud ja vaestele eesti sugulastele saatnud. On meresinine tillukeste valgete lilledega siidkleit korraliku alusseelikuga, selles mäletan oma ema veel noorena. See kleit on klassika, ei lähe kunagi moest, aga kanda ma seda praegu ei saa, sest elu on ka mind väiksemaks teinud.

      Nende СКАЧАТЬ