Suveöö unenägu. Arne Dahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ e>

      ALL ON ROOTSI. Kaugel allpool. Noor mees näeb rohkem kui kümmekonna kilomeetri kaugusel oma jalge all pikaks veninud rannajoont.

      On täiesti pilvitu suvepäev. Kogu Rootsi, terve Skandinaavia on selgesti näha. Ta naaseb koju. Aga kodu on nüüd midagi muud.

      Ta kõht valutab.

      Noor mees püüab aru saada. Ta püüab kõigest uuest aru saada. Kõigest, mis on juhtunud. Ta loeb paksu paberipatakat ja püüab mõista, mida jaanipäevanädal tähendas.

      Kõike, mida see endaga kaasa tõi.

      Kõike, mida see muutis.

      Kõike, mille see paika sättis.

      Elu võib ikka veel üllatada, mõtleb noor mees hämmeldunult. Ma sõitsin ära ühe inimesena ja tulen tagasi teisena. Ja kodu on ka teine.

      Ta asub taas oma paberipataka kallale.

      Ja adub, et miski ei ole eluilmaski valmis.

      2

      MAA, KUS ÖÖD KOGU LÜHIKESE SUVE jooksul aina pimedamaks muutuvad, mõtles ta. Ja see maa on minu oma.

      Ning just see mõte oli keelatud.

      Nii enam ei saanud. See ei võinud edasi kesta. Täna öösel, valge suveöö jooksul pidi muudatus aset leidma. Ühel või teisel viisil.

      Ta ei tahtnud välja minna ja ennast kauni suveöö ligitõmbava põhjamaise ängi meelevalda anda. Too imeliselt ilus, meeldivalt tuikav valu tungis üdini välja.

      Nukrus.

      Veel mitte päriselt.

      Ta seisis ja vaatas läbi ukseklaasi välja. Natuke kaugemal. Küljelt. Endiselt väljastpoolt.

      See oli nagu maal.

      Ja ainsaks motiiviks alasti puhas südasuvine valgus.

      Ja see on minu oma, mõtles ta. Ma olen selle ära teeninud. Mul on sellele õigus. Kui mitte miski muu, siis see on mind kutsunud.

      Siis astus ta välja valgesse öhe.

      Valge ja puhas. Ning külm. Ta seisis natuke aega ja vabises. Kuni võpatas. Võpatus pani ta liikuma.

      Varsti on aasta valgeim öö. Varsti on ööd taas pikemad. Ja seda ei saanud veel suveks nimetada. Mitte päris tõsiselt. Keegi ei saaks ju seda jäist külma päris tõsimeeli suveks nimetada. Kui mitte miski muu, siis tema keha mäletas teistsuguseid suvesid.

      Ta tahtis ainult oma eluga edasi minna. Omaenda eluga. See oli kõik. Ja seda ta ei tohtinud.

      Nedim. Teda valdas kurbus. Täie jõuga.

      Ta oli sunnitud seisatama. Süda külmus jääks.

      Nedim. Minu vend. Nedim ja Naska. Üksainus aasta vahet. Alati koos. Alati teineteise jaoks olemas. Alati käepärast võtta. Nii lähedased, kui inimesed üksteisele olla saavad. Väikesed õde-venda.

      Kui sarnased me olime.

      Kui uskumatult sarnased.

      Aga enam mitte.

      Ta kõndis edasi läbi täiesti inimtühja kortermajade piirkonna. Kell oli kakskümmend minutit kaks läbi öösel ja väljas oli valge nagu päeval. Maailm oli otsekui tühjaks tehtud. Tühjendatud kõigest peale selge-selge valguse.

      Ja tema enda.

      Nedim, miks pidi niimoodi minema, nagu läks? Miks ei saanud seda murda. Elamine on kõik, mida ma tahan.

      Rõhutute rõhumine.

      Uus nimi, uus telefoninumber, uus aadress, uus linn – sellest ei piisanud. Kas kogu seda vaeva, mida sa minu leidmiseks nägid, Nedim, võib armastusena tõlgendada? Moonutatud vennaarmastusena?

      Stockholm oleks pidanud mu alla neelama, aga sina leidsid mu üles. Sa otsisid nõela heinakuhjast ja leidsid selle üles. Aga see torkab sind. Küsimus on lihtsalt esimesena torkamises. Sest mingitest sõnadest ei piisa iialgi. Sõnadel ei ole selle asjaga pistmist. Nedim ei kasutanud sõnu niimoodi. Rääkimiseks. Dialoogiks.

      Eileõhtune telefonikõne. Sõnad polnud suuremad asjad. Sõnad nagu maskeering. Nagu oleks ta rääkinud.

      „Naska, me peame kokku saama.”

      „Ma ei ole Naska. Minu nimi on Rosa.”

      Kraavikaldal kasvas palju lilli. Ta noppis ühe ja uuris seda. Õis oli lilla ning imeliku lõhnaga.

      Pane seitset sorti õied padja alla ja jaaniöö muutub maagiliseks. Kõik need kummalised sõnad: „mu sõber hella, tuul kõlistab kurekella”.

      Mis asi on kurekell?

      Asfaldililledest peaks piisama, mõtles ta kõveralt muiates. Ta noppis ühe närtsinud sinise. Veel viis ja tema soovid täituksid, maailm muutuks.

      Ööst saaks võluöö.

      Omamoodi see juba oligi. See ihk. Klomp kõhus. Valgus, mis kurgus ära eksis.

      Üksainus asi rääkis selle kasuks, et ta elab selle öö üle.

      Ja see ei olnud nuga. Kotis olev väike tobe Šveitsi taskunuga. Mille ta peab pealegi enne lahti tegema, kui seda kasutada saab. Ta noppis veel ühe õie, ühe üsna armetu kollase. Muidugi peab ta noa lahti tegema. Niipea kui tal seitset sorti lilled käekotis on.

      Aga mitte enne.

      Skåne pagulaslaager. Tema oli kuuene, Nedim seitsmene. Oodates õppisid nad rootsi keelt. Aga ennekõike suplesid. Väike järv. Jääkülm Rootsi vesi. Sinna hiilisid nad alati. Nedim ja Naska.

      Väikesed õde-venda.

      Miks mitte lihtsalt politseisse helistada? Miks mitte hoolitseda selle eest, et politsei kohtamispaigas kohal oleks? Sest sellele peab lõpp tulema. Sest ta – hoolimata sellest, et Nedim ei kuula – pidi vennaga rääkima, pidi talle selgeks tegema. Oli nii oluline, et Nedim ja temasugused mõistaksid. Noorem põlvkond. Varem või hiljem peavad nad kuulama.

      Ja sellepärast, et Nedim oli tema vend.

      Ta noppis ühe imeliselt oranži õie ja haraliste kroonlehtedega lille. Neli. Ta peab nende nimed selgeks saama.

      Nüüd nägi ta maja. See oli madalam kui teised. Klubihoone. Seltsimaja. Surnukirst.

      Ta vaatas kella. Varsti pool kolm. Surmahetk.

      Siis valdas teda äng. Tal oli tunne, nagu lämmataks see teda ära, see surus keele tahapoole neelu ja hingata oli täiesti võimatu.

      Lihtsalt ei saanud.

      Miks ta iseenda surmale vastu läheb? Miks? Seda oleks saanud takistada. Kas Nedim mitte ei helistanud ja hoiatanud teda just sellepärast, et ta teda takistaks? Kas see ei olnud siis palve, mis ütles: „Peata siis mind, ma ise ei saa ennast peatada, sajanditepikkused traditsioonid suruvad mulle noa pihku ja ma ei saa iseennast takistada”?

      Naska, sa pead seda minu heaks tegema, sellepärast ma sulle ju helistangi.

      Ei, Nedim, sina pead ise ennast takistama, sa pead ise selle СКАЧАТЬ