Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast - Leif G. W. Persson страница 29

СКАЧАТЬ võttis ta parema käega paremast reiest kinni, kui teda ähvardas oht minu radikasse sattuda. See oli karm tüüp, ma ütleks. Ilmselgelt karm.”

      „Karm?”

      „Sellisega õiendamiseks juba autot kinni ei pea,” selgitas Ara.

      „Ega sa teda juhuslikult ei tundnud?” küsis Alm. „Varasemast, ma mõtlen?”

      „E-ei. Miks ma oleksin pidanud?”

      „Sa oled ju taksojuht. Kas ta oli sisserändaja või rootslane? Midagi nägid sa ju ometi veel?”

      „Ei,” ütles Ara. „Ta nägi välja nagu nüüdsel ajal kõik. Küll aga on mul ettepanek. Kui sa otsiksid välja mingid fotod, sellised, nagu pollarid telekas minusugustele näitavad, siis ma võin ju vaadata, kas keegi tuleb tuttav ette. Mis arvad?”

      „See auto, kuhu ta istus. Kas sa seda oskad kirjeldada?” Küsimusi esitan siin mina, mõtles Alm.

      „Mersu, hõbedane, sportmudel … madal, lai, kallis, uusim mudel …”

      „Selles oled täiesti kindel?”

      „Jah. Raudpolt. Ma olen ju taksojuht, ise just ütlesid.”

      „Numbrimärki ei jõudnud näha? Tahavaatepeeglist, ma mõtlen.”

      „Ei.”

      „Midagi sa ju ometi nägid. Tähendab, nagu paistab, siis nägid sa ikka üksjagu.”

      „See, kes autos istus, pani mulle täistuled peale, niipea kui ma mööda olin sõitnud.”

      „Nii et sa ütled, et neid oli kaks. Üks inimene istus juba autos?”

      „Hea küll,” ütles Ara Dosti. „Teeme niimoodi. Ma räägin veel ühe korra. See, kellele ma äärepealt otsa oleksin sõitnud, astub kõnniteele, kui ma mööda sõidan. See, kes istub autos, mis on pargitud valele poole tänavat, paneb mulle täistuled kraesse, niipea kui ma mööda olen saanud. Mul ei ole aimugi, kuidas ta välja nägi. Sõitsin otse koju, kummivilinal, kui täpne olla. Mis sa ise teinud oleksid?”

      „Ah nii,” ütles Alm. „Muud sul lisada ei ole?”

      „Ei, mis see veel olema peaks?”

      „Siis kuulutan ma ülekuulamise lõppenuks,” ütles Alm ja vaatas oma kella. „Enne kui me laiali läheme, tahtsin sulle teada anda ka niinimetatud vaikimiskohustusest. See tähendab, et sa ei tohi kellelegi teisele sellest rääkida, mis sa praegu mulle rääkisid. Kui sa selle keelu vastu eksid, siis on see kuritegu. Kas sul on küsimusi?”

      „Fotod. Millal me neid vaatame?”

      „Teinekord,” ütles Alm. „Nagu sa isegi aru saad, läheb nende väljaotsimisega omajagu aega. Mina või keegi mu kolleegidest võtab sinuga ühendust, kui see päevakorda kerkib. Veel midagi?”

      „Kas vihjetasu ka on?”

      „Ei ole,” vastas Alm üllatunult pead raputades. „Miks peaks? Tasu on juba see, kui sa saad aidata meil rasket kuritegu lahendada. Lisaks on iga kodaniku kohus tunnistajana abi pakkuda. See käib meie kõikide kohta. Ka selliste kohta nagu mina ja teised politseinikud, et sa teaks.”

      „Selle peale on kulunud juba mitu tundi. Ma käin ju tegelikult tööl. Olen teinud seda oma tööajast. Pluss telefonikõned ja siia sinuga rääkima sõitmine. Sina saad ju siin istumise eest palka. Mina aga ei saa.”

      „Me oleme selle eest muidugi tänulikud,” ütles Alm. Noogutas, naeratas ja tõusis püsti. Vähemalt sellega panin sul nüüd suu kinni, mõtles ta.

      „Siis on mul veel ainult üks küsimus,” ütles Ara.

      „Nii?”

      „Kuidas politseinikuks saadakse? Kuidas sellega hakkama saadakse? See on vist ikka üle mõistuse raske.”

      Alm piirdus noogutusega. Sina, kutt, vaata ette, mõtles ta.

      Alm saatis Ara Dosti valvelauda. Kui mitte muu pärast, siis selleks, et veenduda, et ta ikka majast lahkub.

      „Võtame sinuga piltide asjas ühendust,” ütles Alm lahkumisel.

      Ara ei öelnud midagi. Kehitas ainult õlgu ja kadus tänavale.

      Midagi unustasin ma ära, mõtles kriminaalinspektor Alm, kui ta liftiga tagasi oma kabinetti sõitis. Vahet pole, mis seal ikka, mõtles ta.

      Alm veetis ülejäänud tööpäeva rahulikult Ara Dosti ülekuulamisest kokkuvõtet tehes. Siis palus ta ühel oma nooremal siseluure kolleegil otsida Dosti kirjelduse alusel välja mõned head kriminaalide pildid, mida võiks talle näidata.

      „Eks vaata, kas sa saad tema antud tundemärke kõrvutada teadaolevate kurjategijatega, kellel on hõbedane mersu või kes kasutavad sellist,” pakkus Alm.

      „Veel midagi?” küsis noorem kolleeg. Ei teagi kohe, miks kõik sind siin töö juures Puupeaks kutsuvad, mõtles ta.

      „Hoolitse selle eest, et ta vaikimiskohustusele alla kirjutaks,” ütles Alm, kellel oli veerand tundi varem meelde tulnud, mis ta ära oli unustanud.

      Niipea kui Ara autosse istus, helistas ta ühele oma sõbrale, kes oli samuti taksojuht. Ta oli kurd, nimi oli Kemal, ja taust oli neil üsna sarnane. Hea poiss, valge mees, kui põlissvenssoni kriteeriumide abil kirjeldada. Paari kuu eest oli Kemal sattunud ühe rahaauto röövi tunnistajaks. Teinud oma mobiilikaameraga paar pilti. Helistanud otse suurde õhtulehte, saanud vaeva eest paarkümmend tuhat ja rääkinud kõikidele, kes vähegi kuulata jaksasid, et politsei on viimane, kelle poole peaks sellisesse olukorda sattudes pöörduma.

      Kui loll võib ikka inimene olla, mõtles Ara ja pidas sellega silmas iseennast.

      35

      Aja kokkuhoidmiseks alustati Erikssoni töökaaslaste ülekuulamist büroo kontoris. Seda advokaat Danielssoni ettepanekul ja Lisa Lammil vastuväiteid ei olnud. Annika Carlsson helistas Solna politseimajast kohale neli spetsialisti, samal ajal kui Danielsson korraldas nende käsutusse ühe väiksema koosolekuruumi ja kolm vaba kabinetti.

      Niipea kui politseinikud olid saabunud, kutsus Annika Carlsson nad kõrvale ja pani taktika paika. Kõik büroo töötajad tuleb seletuste andmiseks ja soovitatavalt ühekaupa üle kuulata. Alustuseks, et kuidas nad siia advokaadibüroosse sattusid ja millised suhted olid neil advokaat Erikssoniga – nii isiklikud kui töised – ja millega nad tegelesid Erikssoni mõrvale eelnenud ööpäeval. Nende viimane kontakt ohvriga muidugi ka, ja milline see oli. Alles seejärel oli aeg võtta käsile rahulolematud kliendid, vastased ja kõik teised, kellel professionaalsetel või muudel põhjustel võis olla alust ohvrit rünnata. Lisaks tahtis ta, et ülekuulamine toimuks kindlas järjekorras.

      „Alustage osanikest ja juristidest ja jätke ülejäänud lõpuks. Kõige esimesena kuulake üle Danielsson,” ütles Annika Carlsson. „Tundub, et tema on uus kukk selle sõnnikuhunniku otsas. Te ei pea olema liiga sõbralikud ja teda võiks üle kuulata kahekesi. Ülejäänutega peaksite nelja silma all hakkama saama ja oleks hea, kui jõuaksite kõikidega rääkida, enne kui siit ära lähete. Nendega, kes kohal ei ole, ja võimalike täiendustega tegeleme hiljem ja esimesel võimalusel. Kas on küsimusi?”

      Nõustumispomin СКАЧАТЬ