Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ütles Bäckström. „Tasub edasi kaevata.” Väike Jenny on voodis kindlasti viimase peal, mõtles ta. Võrreldes tema ajuga on neiu Reede ju puhta Nobeli laureaat, aga kahe seljaga looma tegemisel talle üle seitsme punkti ei annaks.

      „Ma teadsin, et sa saad aru, kuidas ma …”

      „Jajah,” ütles Bäckström tõrjuvalt. „Tead mis, Jenny …”

      „Ma kuulan, boss.”

      „Raporteerid otse mulle. Ei sõnakestki kellelegi teisele.”

      „Aitäh, boss,” ütles Jenny. „Ma luban, et ei valmista pettumust.”

      „Väga hea,” ütles Bäckström ja naeratas muhedalt. Siis ei pea ma olema tunnistajaks vaatemängule, kuidas Ankan Carlsson su alla valvelauda lohistab, et sa posti jagamise enda peale võtaksid, mõtles ta.

      27

      Naabrite küsitlemisega tehti algust juba hommikul kella seitsme paiku. See jätkus terve päeva ja kõige tõhusam oli see hommikul ja õhtul, sest nii oli elurajoonides uste taga käies alati. Hommik ja õhtu olid kõige paremad. Kui elanikud ei olnud tööl ja lapsed koolis, ja selle mõistmiseks ei pidanud isegi politseinik olema.

      Piirkond, kus oli elanud advokaat Thomas Eriksson, pakkus igale tõsisele küsitlejale veel ühe suure eelise. Enamik ohvri naabritest olid nimelt koeraomanikud, mis tähendas, et nad veetsid märksa rohkem aega väljas kui need kodanikud, kellel koera ei olnud, ja pealegi liikusid nad sellistel aegadel ja sellistes kohtades, mis olid kuriteo uurimise seisukohalt sageli huvipakkuvad. Eriti veel mõrva puhul, kus oli tapetud nende naaber, advokaat Thomas Eriksson.

      Piirkond, kus on nii palju koeraomanikke, on naabrite küsitlejale tõeliselt viljakas pinnas, mõtles kriminaalinspektor Jan Stigson, kolmkümmend kaks aastat vana, kes oli Dalarna piimataluniku poeg ja mõtles ikka veel sellesama vana malli järgi, kuigi oli nüüdseks juba rohkem kui kümme aastat tagasi Stockholmi sõitnud, et politseinikuks hakata.

      Ta oli neli aastat Bäckströmi juures töötanud ja selle aja jooksul vastutanud nii mõnegi taolise operatsiooni eest. Nii et nüüd oli ta oma kolleegidega jälle platsis. Tema ise ja neli nooremat politseinikku, kes olid laenatud korrakaitseosakonnast, käisid majast majja ja ukselt uksele, ja kui ta ise oma teise ukse taga kella andis, tuli esimene tabamus, kuigi kell oli alles hommikul pool üheksa. Ilmaga vedas ka, esimene tõeline suvepäev ja ülesannet arvestades vaat et täiuslik, mõtles Stigson.

      Ukse avas sümpaatne keskealine naine, tema selja taga liputas saba must labrador. Naine oli elanud selles majas koos oma mehega viimased kakskümmend aastat. Lapsed olid nüüdseks juba ammu välja kolinud. Mees oli sõitnud Hispaaniasse golfi mängima ja mõne päeva eest oli naine ise pidanud võtma vastutuse koera õhtuste „pissiringide” eest. Tavaliselt tegi selle jalutuskäigu tema mees, naine aga käis koeraga väljas hommikuti.

      „Minul ja mu mehel on täiesti erinev ööpäevarütm,” selgitas ta. „Mina ärkan vara ja lähen enamasti juba kümne ajal magama, aga mehega on vastupidi. Tema võib pool ööd üleval passida ja hommikul ei kuule temalt ühtki mõistlikku sõna. Aga eks tule sisse, siis saame rahulikult rääkida. Me oleme Mõmmiga juba hommikuse tiiru ära teinud ja tahtsin just kohvi teha. Ehk joob ka kriminaalinspektor kohvi?”

      „Aitäh, hea meelega,” vastas Stigson. Sümpaatne, mõtles ta. Terane pealekauba, sest ilmselt oli ta märganud tiitlit, kui Stigson talle oma töötõendit näitas.

      Siis istus ta peaaegu tund aega naise köögis, samal ajal kui too rääkis oma tähelepanekutest eelmisel õhtul, kui ta oma labradori Mõmmiga õues käis. Ta tegi alati täpselt sama tiiru. Kõigepealt mööda tänavat edasi, lähimatest põiktänavatest mööda, siis kaares paremale ja koju tagasi. Lihtsamalt väljendudes oli ta teinud ringi ümber lähimate kvartalite, väitis ta ja näitas sõrmega kaardil, mis Stigsonil kaasas oli.

      „Kokku on see vast paarikilomeetrine ring, aga koos selle sõbrakesega kulub ikkagi peaaegu tund. Palju asju on vaja nuusutada, ja paljusid tuleb tervitada, nii teisi koeri kui nende peremehi ja perenaisi,” nentis tunnistaja ja naeratas Stigsonile.

      „Kas sa ei saaks mulle öelda nimesid ja ehk ka aegu, kui sul meeles on. Nagu sa kindlasti aru saad, proovime leida kõiki, kes siinkandis eile õhtul liikusid. Sinu jutt jääb loomulikult meie vahele.”

      Sellega ei olnud vähimatki muret. Ta oli kohtunud samade naabrite ja koeraomanikega, kellega tavaliselt. Stigson sai temalt viis-kuus nime ja kõik oli olnud nagu ikka. Ei midagi imelikku ja päris kindlasti ei sattunud ta kokku ühegi salapärase inimesega. Fakt oli see, et ta oli kohtunud ainult ühe inimesega, keda ta varasemast nime või vähemalt näo järgi ei teadnud. Kui ta Erikssoni majast möödus – see asus tema majast saja meetri kaugusel –, nägi ta teisel pool tänavat seismas üht meest, kes tõstis paari suuremat sorti kasti auto pagasiruumi, ja umbes samal ajal kui ta võtme oma välisukse lukuauku pistis, kuulis ta, et auto pandi käima ja see sõitis ära.

      „See oli seesama auto,” ütles ta. „Ma olen selles täiesti kindel.”

      „Kas sa mäletad, mis kell siis oli?” Bingo, mõtles Stigson.

      „Ma mäletan, et läksin kodunt välja kümme minutit enne üheksat, no umbkaudu. Enne seda vaatasin ma telekat ja see saade, mida ma vaatasin, see oli üks neid niinimetatud tõsieluseepe, lõppes kolmveerand üheksa. Siis tegin ma tavalise tiiru, ütleme siis, et kell võis olla umbes pool kümme. Igatahes ma mäletan, et kui ma TV4 uudised käima panin, olid need just alanud. Need algavad ju kell kümme, aga enne seda olin ma Mõmmi käpad ära puhastanud ja tema kaussi vett pannud ja natuke kööki koristanud.”

      „See mees, kes kaste autosse tõstis. Kas sa oskad teda kirjeldada?” Nüüd läheb tuliseks, mõtles Stigson.

      „Ei,” raputas naine pead, nüüd äkitselt tõsisel ilmel. „Ma kuulsin ju hommikul kaheksastest uudistest, mis juhtus, nii et ma saan aru, mida sa silmas pead. Kui ma temast mööda läksin, oli ta peadpidi pagasiruumis, nii et ma ei näinudki ta nägu. Aga nii palju kui ma nägin, paistis ta igati normaalne. Nägi välja vast nagu kõik, kes siin elavad. Keskealine, korralikult riides, pintsak äkki oli, või ehk mingi kenam jakk, sinine või must, ja tumedad püksid, võimalik, et üks asi …”

      „Mis täpsemalt?” küsis Stigson ja naeratas julgustavalt.

      „Mulle jäi mulje, et ta oli turske, lihaseline, paistis kuidagi treenitud. Ma nägin ju, kuidas ta selle kasti üles tõstis, mille ta pagasiruumi pani. Ma muidugi ei tea, mis seal sees oli, et palju see kaalus, aga see oli selline valge kolimiskast, suuremat sorti, ja sellega ei paistnud tal olevat vähimatki probleemi … et see autosse tõsta.”

      „On sul aimu, kui pikk ta võis olla?”

      „Kindlasti üle keskmise. Kui ma peaksin pakkuma, siis pigem meeter üheksakümmend kui meeter kaheksakümmend. Suur mees oli. Minu mees on üsna pikk, ta on meeter kaheksakümmend kuus, kuigi ise väidab ikka veel kaljukindlalt, et on meeter kaheksakümmend üheksa, mis ta oli meie esimese kohtumise ajal, aga ta unustab ära, et see oli ju varsti nelikümmend aastat tagasi.”

      „Sa ütlesid keskealine,” ütles Stigson, kellel ei olnud veel kavatsustki alla anda. „Nelikümmend viis, viiskümmend, kuuskümmend …”

      „Kindlasti mitte kuuskümmend,” ütles tunnistaja ja raputas veendunult pead. „Viiskümmend, või pigem kõige rohkem viiskümmend. Midagi oli selles, kuidas ta liikus. Kerge ja vaevata liikumine, see, mille vanus sinult võtab, täiesti olenemata sellest, kui palju sa jõusaali СКАЧАТЬ