Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kümmet oli häirekeskus võtnud vastu kõne ohvri mobiiltelefonilt. Kõne katkes minuti pärast, ilma et helistajaga oleks kontakti saadud.

      „Häirekeskus ei võta seoses selle kõnega midagi ette ja seda lihtsal põhjusel, et üle poole kõikidest vastu võetud kõnedest on valeühendused ja veel kakskümmend protsenti sellised, mida nimetatakse vaikseteks kõnedeks, see tähendab, et helistajaga ei saadagi kunagi ühendust. Nendele reageeritakse ainult siis, kui on põhjust arvata, et helistaja on hädaolukorras, aga ei saa mingil põhjusel sellest rääkida. Ent praegusel juhul ei tehta niisiis midagi. Siiski räägib paljugi selle poolt, et siis Eriksson abi järele helistabki, aga ta lüüakse enne maha, kui ta midagi öelda jõuab. Kakskümmend minutit enne kümmet, nelikümmend kaks minutit pärast seda, kui ta on oma külalise või külalised sisse lasknud,” nentis Niemi.

      Kell kuus hommikul, rohkem kui kaheksa tundi hiljem, saabus kuriteopaigale kohtuarst, et sooritada surnukeha esialgne ülevaatus. Ohvri näol ja kaelal oli tekkinud täielik koolnukangestus ning maja temperatuuri arvestades pakkus kohtuarst, et surm pidi saabuma vähemalt kuus tundi tagasi, millalgi enne pühapäeva keskööd.

      „Kui arst seal oli, ei teadnud me ju midagi Erikssoni kõnest häirekeskusse kakskümmend minutit enne kümmet, nii et ma helistasin talle tund aega tagasi ja rääkisin sellest,” ütles Niemi. „Selle kellaajaga leppis ta rahulikult. Ühesõnaga, siis võidigi Eriksson maha lüüa.”

      „Pühapäeva õhtul kakskümmend enne kümmet,” võttis Bäckström kokku. Niemi polegi päris loll, kuigi ta peab olema vähemalt poolenisti soomlane, mõtles Bäckström.

      „Kas sul on veel midagi?” küsis Bäckström.

      „Jah. Sel õhtul paistis olevat päris tihe helistamine sinna häirekeskusse. Kella veerand üheteistkümne ja üksteist null viie vahel helistavad kolm Erikssoni naabrit ja kaebavad, et tema koer jookseb rõdul ringi ja haugub metsikult. Niisiis oli Erikssonil koer. Rotveiler, tõeline elajas, võiks lausa öelda.”

      „Mida selle peale siis tehakse?” küsis Bäckström, kuigi ta juba aimas vastust.

      „Mitte midagi,” vastas Niemi. „Meil ei olnud lihtsalt autosid, mida välja saata. Siis paistab olevat kõik rahulik kuni öösel kella kaheni, kui koer täiesti endast välja läheb. Ta lärmab ja ulub ja kui naaber number neli helistab ja keeldub olukorraga leppimast ning pealekauba nimetab kõnekeskuse töötajale haukuva koeraga majas elava naabri nime, siis läheb lõpuks asjaks. Saadetakse välja auto, mis jõuab kohale kaksteist minutit hiljem. Kolleegid helistavad välisukse taga, aga keegi ei tule avama, nad katsuvad ust ja kuna see ei ole lukus, lähevad nad sisse ja leiavad Erikssoni üsna kohe ülemisest trepihallist, nagu te siin näete,” ütles Niemi ja klõpsas ette pildi, mis näitas nende verist mõrvaohvrit kõhuli oma kirjutuslaua ees.

      „Jah, ja seejärel läheb kõik nagu ikka. Mina ja Hernandez oleme kohal tunnike hiljem, kell pool neli hommikul, ja see ongi üldjoontes kõik. Kui kellelgi on küsimusi, siis andke tulla,” lisas Niemi, samal ajal kui ta ohvri pildi ekraanilt klõpsas.

      „Jah, minul tõesti üks on,” ütles kriminaalinspektor Rosita Andersson-Trygg ja vehkis nõudlikult käega. „Mulle tundub see, mida sa räägid, kohe eriti imelik. Tõeline müsteerium, kui te minu käest küsiksite.”

      Ei tea kellel peaks tulema pähe sinu käest küsida, mõtles Bäckström.

      „Räägi,” ütles Bäckström mahedalt. „Mida sa silmas pead, Rosita?”

      „Koera käitumine,” vastas Andersson-Trygg. „Miks koer ei haugu?”

      „Paranda mind, kui ma eksin,” ütles Bäckström. „Aga kui ma õigesti aru sain, siis karjub ta ju pool ööd nagu segane.” Mutt on vist täitsa ära pööranud ja viimane aeg on pidada Holtiga maha tõsine jutuajamine lubaduse kohta ta üle viia, mõtles ta.

      „Jah, aga siis ma parandangi,” nähvas Andersson-Trygg. „Koer on ju tervelt kolm tundi täiesti vait, alates kella üheteistkümnest kuni öösel kella kaheni, ja see ei ole kindlasti normaalne käitumine rotveileri puhul, kelle peremees on tapetud.”

      „Tead mis, Rosita,” ütles Bäckström leebelt naeratades. „Ma tahan, et sa vaataksid seda koera-asja eriti hoolikalt, tuleme selle juurde hiljem tagasi. Hea teada, et meie seas on selle ala ekspert.”

      „Niemi,” jätkas Bäckström. „Kuriteopaik. Mida me selle kohta teame?”

      Tõenäoliselt koht, kust ohver leiti. Ülemises trepihallis kirjutuslaua kõrval.

      Siin on veel küll üht-teist ebaselget, aga ta ootaks sellega, kuni kohtuarst on oma ametliku hinnangu andnud.

      „Millal me tema hinnangu saada võiksime?” küsis Annika Carlsson.

      „Ta lubas täna õhtul lahata, nii et loodetavasti saame esialgse info homse päeva jooksul,” ütles Niemi. „Lõplikuga läheb paar nädalat.”

      „Tuleb leppida,” ütles Bäckström armulikult. „Ehk tõmbaksime ka sellele osale nüüd joone alla, Peter. Mida me surma põhjusest teame?”

      Ka seal oli mõningaid küsimärke, mille tõttu peaks lõpliku vastusega ootama kohtuarsti hinnanguni.

      „Tömbi esemega vastu pead, kui ma peaksin praegu pakkuma,” ütles Niemi. „Kõik räägib ju selle poolt.”

      „Hästi,” ütles Bäckström. „Kui me kokkuvõtte teeksime, siis on meil ühesõnaga mõrv, mis toimus eile õhtul umbes kolmveerand kümme ohvri maja ülemises trepihallis, kus ta tapeti tömbi eseme löökidega kuklasse. Kas sa, Annika, hoolitseksid selle eest, et naabrite küsitlejad saaksid selle info aluseks võtta? Ilma et nad sellest muidugi igale küsitletavale laulma hakkaksid.”

      „Muidugi,” vastas Annika Carlsson. „Ma ajan selle …”

      „Ära unusta öelda, et nad küsiksid ka koera kohta, et miks ta siis kolm tundi vait oli, kui ta seda tõesti oli, võib-olla ta kiunus ja niutsus,” katkestas teda Andersson-Trygg.

      „Ikka,” ütles Annika Carlsson ja ohkas kergelt. „Ma sain aru küll, Rosita.”

      „Väga tore,” ütles Bäckström lepitavalt. „Siis panen ma ette teha viieminutine paus, enne kui Peter räägib meile teisest laibast, mille te väljast rõdult leidsite.” Vat said nüüd, loomakaitsefašist, mõtles Bäckström. Ja mitte ainult sina, kui arvestada ka teiste osalejate näoilmeid.

      24

      See on nüüd küll viieminutise pausi uus rekord, mõtles Bäckström, kui ta täpipealt määratud ajal viimasena oma kohal istet võttis.

      „No nii,” ütles Bäckström ja naeratas muhedalt. „Viimane aeg tegeleda ohvriga number kaks, Peter.”

      „Jah,” ütles Peter Niemi. „Ilus vaatepilt see kardetavasti ei ole.”

      Siis klõpsas ta ekraanile pildi surnud rotveilerist, kes lebas ülemise trepihalli kõrval rõdul, kümne meetri kaugusel kohast, kus ta peremees tõenäoliselt tapeti.

      „Penil paistab olevat kõri läbi lõigatud,” nentis Niemi ja näitas looma kaelal haigutavat haava ja verist poolringi, mis oli rõdu heledale puitpõrandale pritsinud.

      „Millal see toimuda võis?” küsis Bäckström.

      „Kui СКАЧАТЬ