Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuulan,” ütles Bäckström. Mis ta nüüd veel välja on mõelnud, mõtles ta.

      „Erikssonil oli siin üleval üks arvuti,” ütles Annika Carlsson ja näitas peanoogutusega ülakorruse poole. „Seisab kirjutuslaual. Kui ma enne üleval käisin, siis rääkis Niemi, et see on ilmselt sisse lülitatud ja salasõna ei ole tarvis.”

      „Nii?”

      „Pakkusin, et ta kasutaks juhust ja teeks kõvakettast koopia.”

      „Milles probleem on?” katkestas teda Bäckström.

      „Arvuti küljes on märgis, see kuulub advokaadibüroole Eriksson ja Partnerid, nii et Niemi tahtis kõigepealt prokurörilt üle küsida.”

      „Eriline argpüks,” turtsatas Bäckström.

      „Nii et ma tegin selle siis ise ära,” ütles Annika Carlsson ja ulatas Bäckströmile väikese punase mälupulga.

      „Mis Niemi selle peale ütles?”

      „Ei midagi,” vastas Annika Carlsson naeratades. „Nad läksid Hernandezega välja kohvile.”

      „Mõistlik mõte,” nentis Bäckström ja pistis mälupulga taskusse. Minu elu parim päev, mõtles ta. Selline päev, kus kõik sujub justkui õlitatult ja miski ei suuda sind peatada.

      Bäckström peatus ülemisel trepiastmel ja silmitses ülemist trepihalli, mis nüüd kujutas endast kuriteopaika. Keset ruumi oli suur vanaaegne Inglise stiilis kirjutuslaud, Bäckströmile tundmatut päritolu läikivast väärispuidust, ja lauaplaat oli kaetud rohelise nahaga. Tool oli lauaga samas stiilis. Puidust käetugedega, iste ja selg polsterdatud sama tooni rohelise nahaga kui kirjutuslaud.

      Trepi ja kirjutuslaua vahel põrandal lebas Bäckströmi mõrvaohver. Ta lebas selili, kirjutuslauaga paralleelselt, käed külgedel, jalas mustad nahksussid ja hallid laiad püksid ning seljas valge linane särk, kraenööbid lahti ja käised üles kääritud. Mugav ja mõnus riietus, ka elu viimase kohtumise puhuks, kui talle saabus külla vikatimees, ja kõiges selles, mis nüüd veel oluline oli, klappis ta Annika Carlssoni kirjeldusega väga hästi. Nägu oli üleni verine. Laiali voolanud ja valgunud veri juuksepiirilt lõuani ja kaelani, omajagu verd oli sattunud ka valge särgi rinnale, lapik kukal toetus vastu maad.

      „No nii,” ütles Bäckström ja noogutas Niemile, kes seisis teisel pool kirjutuslauda ning paistis olevat hõivatud mustalt mobiiltelefonilt sõrmejälgede võtmisega. „Mis sina arvad, Peter? Kas õnnetusjuhtum või tavaline enesetapp?”

      „Eh, jah,” vastas Niemi kerge muigega. „Selle pärast ei pea sa küll muretsema. Kohtuarsti sõnul, kes teda siin just vaatamas käis, on tegu õpikunäitega surmavast vägivallast klassikalise tömbi esemega. Siinsel juhul vastu ohvri pead ja kaela. Tema kukal on sisse löödud vähemalt kolme-nelja löögiga ja pealegi on tal kael murtud.”

      „Mõrvarelv?”

      „Siit majast pole me küll midagi leidnud, kuigi nii ahjuroope kui küünlajalgu on piisavalt. Mina isiklikult pakuksin tavalist raudtoru või ehk kompaktsemat sorti pesapallikurikat. Midagi ümmargust, kõva ja piklikku, piisavalt jämedat, et käes hoida, ja mis teeb ikka korraliku töö, kui virutad. Kirved, haamrid ja muud terava servaga tööriistad võib aga mängust välja jätta.”

      „Kas ta lebaski niimoodi, kui me ta leidsime? Siis selja peal?” Bäckström noogutas surnukeha poole.

      „Ei. Ta oli kõhuli, parem käsivars rinna all. Vasak käsi oli kaares pea kohal. Aga muidu oli pea samas kohas kus praegu, kirjutuslauaga paralleelselt. Üks korrakaitse kolleegidest, kes esimesena kohale jõudis, tegi oma mobiilikaameraga temast pildi, samal ajal kui tema paarimees tuvastas surma. Ta olevat enne politseinikuks saamist kiirabis töötanud. Kui meie Hernandezega tunnike hiljem siia jõudsime, lamas ta samamoodi nagu leidmise hetkel. Me pöörasime ta ümber, kui kohtuarst tuli. Siis me mobiili leidsimegi,” ütles Niemi ja hoidis musta telefoni üleval. „See oli laiba all, aga käes ta seda ei hoidnud. Küllap pillas maha, kui tunnike tuli.”

      „Kummaline,” ütles Bäckström. Kummaline, mõtles ta.

      „Mida sa mõtled?”

      „Pritsmeid ei ole,” ütles Bäckström, osutas käega kiiskavale parkettpõrandale surnukeha ümber ja noogutusega valgele laele oma pea kohal. „Arvestades neid pauke, mis ta kuklasse sai, oleks ju pidanud verd igale poole pritsima. Põrand peaks siin olema üleni punaselaiguline, lagi samamoodi, minu arvates, aga ainsana näen ma vereloiku tema pea juures.”

      „Sa ei ole ainus, keda see häirib,” tõdes Niemi. „See on nii Hernandezel kui minul pinnuks silmas olnud juba sellest ajast peale, kui me saabusime.” Niemi noogutas oma valgeis rõivais paarimehe poole, kes näis toa teises otsas olevat pühendunud suuremat sorti diivani seina äärest eemale nihutamisele.

      „Äkki on asi nii lihtne, et ta löödi maha kusagil mujal, et enne löödi ta kukal sodiks, ja siis toodi laip siia?”

      „See oli meie esimene teooria,” ütles Niemi noogutades. „Probleem on selles, et me ei ole leidnud siin majas ühtki teist kohta, kus see võiks olla toimunud. Pole leidnud ka surnukeha teisaldamise jälgi. Pole lohistamisjälgi, maha tilkunud verd, no kui teda siia toodi. Teine võimalus on muidugi, et keegi tõmbas talle koti pähe, enne kui virutas, nii et veri jäi selle sisse. Ja võttis koti siis ära minnes kaasa.”

      „Kõlab üsna otsitult,” ütles Bäckström.

      „Eks elu näita,” vastas Niemi õlgu kehitades.

      „Kummaline,” ütles Bäckström. Kummaline, mõtles ta.

      „Kahjuks ei ole see selles loos ainus kummaline asi,” nentis Peter Niemi kõvera muigega.

      „Nii, ma kuulan.” Bäckström noogutas nõudlikult.

      „Seal laes on üks kuul, otse kirjutuslaua kohal.” Niemi osutas sõrmega valge lae poole.

      „Ära sa märgi,” ütles Bäckström ja sirutas end, et paremini näha.

      „Nurga järgi otsustades ongi see lastud otse lakke. See on läinud paari sentimeetri võrra krohvi sisse. Ma nägin seda, see paistab, kui ma auku valgustan, aga välja ma seda võtnud ei ole.”

      „Bingo! Leidsin just kuuli number kaks,” teatas Hernandez. „See on siia diivani sisse jäänud.”

      Hernandez osutas seljatoes olevale avausele, mida ümbritsesid polstrist välja tunginud suled.

      „Raisk, see on varsti juba nagu gangsterisõda,” nentis Bäckström. Üha paremaks läheb, mõtles ta.

      „Jah, ja maiuspala jätsime viimaseks,” ütles Niemi süütul ilmel.

      „Mille siis?” Midagi veel paremat? See ei ole ometi võimalik, mõtles Bäckström.

      „Leidsime siit väljast rõdult veel ühe laiba,” ütles Niemi ja osutas käega kahepoolsetele klaasustele, mis viisid avarale puitpõrandaga rõdule, taustal päikse käes sillerdamas Mälari järve lained.

      „Veel üks laip,” ütles Bäckström. „Nalja teed või?”

      „Ei tee.” Niemi raputas pead. „Surnud mis surnud.”

      „Kas СКАЧАТЬ