Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jubedad pildid. Kuigi kell oli alles üksteist hommikul, oli ta sunnitud need väikese kiirabipitsiga eemale peletama, enne kui oli kogunud piisavalt jõudu, et helistada Rogerssonile ja välja pakkuda, et saaks äkki kokku ja sööks midagi.

      „Esimese õlle teen mina välja, teise teed sina,” lisas Bäckström suuremeelselt, et paadunud muidusööjale Rogerssonile imelikke mõtteid pähe ei tuleks.

      Rogerssoni arvates oli see suurepärane mõte ja ta pakkus isegi, et nad läheksid tema kodulähedasse restorani Söderil. Seda pidasid paar serblast, Marko ja Janko. Pakuti suurepärast grill-liha, hinnatase oli viisakas, ja kuna nad teadsid, mis tööd Rogersson teeb, võisid nii tema kui tema külalised arvestada paari õllega, mis arvel ei kajastunud.

      „Normaalsed vennad,” ütles Rogersson. „Kui tellid kuuese, saad raudselt kaheksase. Konkreetne jutt, baaris palju maitsvaid mimme ja tavapäraste kultuuripedede pärast ei ole vaja muretseda. Kui keegi juhtubki kogemata sisse põikama, viskab Janko ta tavaliselt otsejoones välja tagasi.”

      Nüüdseks olid nad juba pool tundi seal istunud. Juba teine tasuta õlu pooleli ja kummalgi ka kopsakas viin ees, sest kelner oli end peaaegu sõlme keeranud, kui aru sai, et see on legendaarne Evert Bäckström ise, kes temale ja tema lihtsale ärile sellist au osutab.

      „Terviseks, Bäckström,” ütles Rogersson. „Kuidas mu tütrekesel Jennyl siis läheb ka?”

      „Hästi,” vastas Bäckström. „Pikas perspektiivis isegi väga hästi,” lisas ta ebamääraselt. Kuigi mitte selles mõttes, nagu sina arvad, mõtles ta.

      „Oma isa koopia,” ütles Rogersson uhkusenoodiga hääles. „Isa koopia,” kordas ta, tõstis klaasi ja võttis paar mehist sõõmu.

      „Jah, kuigi eriti sarnased te just ei ole.” Peletis võiks endale peegli muretseda, mõtles Bäckström.

      „Tal on samasugune aju kui minul.” Rogersson koputas näitlikult nimetissõrmega paremale oimukohale. „See tüdruk on samasugune kui meie. Tõeline politseiaju on väikesel Jennyl. Kas sa tead, et ta võttis minu nime, kui politseikooli astus?”

      „Õrnalt tuleb meelde, et sa vist mainisid, jah.” Bäckström noogutas.

      „Välimus, kui sind huvitab, on tal emalt. Nad on äravahetamiseni sarnased. Ema nimi on Gun, tore naine, töötab Jönköpingis juuksurina. Ta on sealt pärit. Nelikümmend viis umbes, aga keegi, kes teda näeb, ei usu seda. Näeb välja ehk kõige rohkem kolmkümmend. Helge pea ta just ei ole, aga raudselt üks parimaid keppe minu elus. Nii see nende vähe ohmakate tibidega ju on. Voodis teevad kõik tasa, eks ole. Ta on ikka veel viimase peal, et sa teaks. Sattusin mõne kuu eest Jönköpingi kanti ja siis tegime väikese kordusringi.” Rogersson noogutas rahulolevalt ja rohkem nagu iseendale.

      „Ah nii,” ütles Bäckström. Üha paremaks läheb, mõtles ta. Võibolla kasvab siit veel väike grupikaski välja, mõtles ta.

      „Kuidas sa temaga siis tuttavaks said? Jenny emaga, ma mõtlen.”

      „Sattusin sinnakanti,” ütles Rogersson irvitades. „Kaheksakümnendatel, üsna samal ajal kui seni tundmatu kurjategija saatis looja karja Palme. Mind viidi Stockholmi narkost mõrvakomisjoni üle, neil oli ju ilmselgelt liiga vähe mehi. Ja siis said nad kaela mõrva Jönköpingis. Mingit tanklaomanikku oli pussitatud. Rööv läks käest ära ja võsavõmmidel tekkis huvi ühe Guni endise kuti vastu. Eks Gun oli tol ajal üsna metsik ka. Mis ei olnud tema väljanägemist arvestades imestada.”

      „Kas oli siis tema süüdi? See kutt?” Üsna metsik, kõlab hästi, mõtles ta. Küllap ongi asi nii lihtne, et keegi kohalik valgete hammastega parasiit pani Guni paksuks ja lasi Rogerssonil tagajärgede eest hoolitseda.

      „Ei,” vastas Rogersson pead raputades. „Üks teine kohalik talent. Kuigi Guni ta küll ei tundnud. Kõigest nädalaga saime jälile. Nii et Guniga läks üsna kiireks, nagu sa aru võid saada. Ta oli just kaheksateist saanud,” ohkas Rogersson. „Olid ajad. Kuigi paariminek ei tulnud ju üldse kõne alla. Mul oli ju kõik Stockholmis. Töö ja pruudike. Ja esimene laps muidugi ka, tol ajal nii paariaastane, ja järgmine tulemas.”

      Sa kujuta pilti, mõtles Bäckström ja piirdus noogutusega.

      „Kuigi me oleme kõik need aastad ühendust pidanud. Nii Jenny kui ka mina, ja ka Gun. Pole neil iialgi häda olnud. Gunil on hästi läinud, väga hästi. Tal on kaks ilusalongi. Teenib rohkem kui sina ja mina kokku.”

      Nojah, mõtles Bäckström. Sa räägi ikka enda eest.

      „Jenny terviseks,” ütles Rogersson ja tõstis klaasi. „Ja au tema emale.”

      „Tervist,” ütles Bäckström. Näib paljutõotav, mõtles ta. Ema ja tütar. Sellest võib saada mälestusväärse grupika.

      Seejärel vahetasid nad teemat ja sõid korraliku kõhutäie, enne kui baari ümber kolisid ja lasid õhtul käest ära minna tavalisel meeldival moel, nii võmmid omavahel. Õhtu kujunes suisa nii heaks, et täpsemad üksikasjad langesid hämaruse hõlma, aga kui Bäckström ellu ärkas, lebas ta igatahes oma kodus Hästensi voodis.

      Seal vedeles ta praktiliselt terve päeva, enne kui ennast nii palju kokku võttis, et suutis oma armsasse stammrestorani jalutada ja varase pühapäevase õhtusöögi süüa.

      Pühapäeva veetiski ta muidu kodus, ja kui ta restoranist koju jõudis, istus ta oma salajase arvuti taha, mille aadressi ei saanud mingil kombel temaga seostada, ja haldas oma isiklikku veebifänniklubi märgusõnade „Väike Punamütsike” ja „Uudishimulik Blondiin” alt, kusjuures neid mõlemaid ühendas see, et ilmselt oli neil isiklik kogemus nii supersalaamist kui ka Taevalikust Ampsust. Said nüüd need teised tädikesed ka oma jao, mõtles Bäckström, sulgedes arvuti pärast seda, kui oli lasknud Punamütsikesel neile saladuskatte all rääkida, missugust varandust nende iidol õieti kaasas kannab.

      Kui ta magama läks, oli kell veel poisike, paar kosutavat viskit, et esmaspäevale vastu minna, ja seejärel jäi ta magama. Magas õiglase und tervelt viis tundi, enne kui telefon uue päeva algust kuulutas. Saabunud oli esmaspäev, 3. juuni, millest pidi saama tema elu parim päev, ning imede aeg ei paistnud veel sugugi möödas olevat.

      III

      Advokaat Thomas Erikssoni mõrva uurimine. Sissejuhatav etapp

      20

      Kui Bäckström oma värskeima mõrvaohvri majja astus, seisis Annika Carlsson juba seal ja ootas teda. Ta ulatas kingakaitsed ja kilekindad, samal ajal noogutades suure trepi poole, mis viis ülemisele korrusele.

      „Trepist üles,” ütles ta. „Paistab, et seal kõik juhtuski. Leiti ülemisest trepihallist. Suur ruum, nii viis-kuuskümmend ruutu, kasutas seda ilmselt kombineeritud kabineti ja elutoana, väljas on suur rõdu.”

      „Surnukeha on veel siin?” katkestas teda Bäckström.

      „Muidugi, sest ma oletasin, et tahad seda kohapeal näha. Kohtuarst on aga juba lahkunud. Sõitis veerand tunni eest ära. Niemi ja Hernandez on üleval, aga trepiga on nad lõpetanud, nii et võid rahulikult üles minna.”

      „Mis ta siis ütles ka? Arstionu, ma mõtlen,” täpsustas Bäckström.

      „Mõrv,” vastas Carlsson. „Tömbi esemega vastu pead, selle taipamiseks ei pea isegi arst olema. Kukal on sisse löödud, kolju on puhta lapik. Ikka väga kole näeb välja.”

      Bäckström СКАЧАТЬ