Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast. Leif G. W. Persson

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see tüüp ikka köhatas ja mõmises, mõtles Bäckström. Oleksin mina sind üle kuulanud, oleksin sul enne kongi läkitamist kõri rohelise seebiga üle küürinud, mõtles ta.

      Siis tehti enne viimast küsimuste ringi viieminutine jalasirutuspaus, ja kui kuulajad pärast tavapärast kahtkümmet minutit tagasi tilkusid, võttis maad suur vaikus.

      „Kas küsimusi pole?” küsis nende lektor kolmandat korda, libistades pilgu uueks hoovõtuks üle auditooriumi.

      „Osalejate nimekirja järgi saan aru, et mul oli au esineda mitme meie riigi kõige kogenuma ülekuulaja ees. Muu hulgas märkasin, et siin on ka komissar Evert Bäckström.” Professor noogutas sõbralikult Bäckströmi poole, kes istus ruumis kõige taga.

      Kes need teised siis veel olema peaksid, mõtles Bäckström, kes piirdus siiski vastunoogutusega. Mis kurat niimoodi lõunasöögist saab, mõtles ta. Mõte, mida ta paistis näoilmeid arvestades paljudega jagavat.

      „Oleks põnev saada osa sinu kogemustest, otse rajalt nii-öelda, mis puudutab kehakeelt kui tõe ja vale eristamise instrumenti.”

      „Ega see niisama lihtne ei ole,” ütles Bäckström ja noogutas raskelt. „Nii et selle koha pealt oleme täiesti ühel nõul. Kuigi eks aastate jooksul jääb nii mõndagi külge. Mis näitab, et nad valetavad.” Bäckström noogutas uuesti. Seekord veel raskemalt, et oma äsjastele sõnadele kaalu anda.

      „On sul nõuandeid? Kas komissar oskaks nõu anda?”

      „Jah, noh, endal on mul näiteks üks kehasignaal, mis on kindel kui kalju. Mis tõestab üheselt, et nad valetavad.”

      „Väga huvitav,” ütles professor ja vaatas Bäckströmi peaaegu lõbustatult. „Kas ei saaks …”

      „Muidugi,” katkestas teda Bäckström, samal ajal kätt manitsevalt üles tõstes. „Ainult ühel tingimusel, et see jääb nende seinte vahele.”

      Professor noogutas innukalt ja ruumis valitseva vaikuse järgi otsustades ei olnud tema ainus uudishimulik.

      „Nina,” ütles Bäckström ja osutas igaks juhuks omaenda ninale, et arusaamatusi vältida. „Kui nad valetavad, siis venib nende nina pikemaks.”

      „Nina? Nagu Pinocchiol või? Pinocchiol ju nina kasvab, kui ta valetab.”

      „Täpselt nii,” vastas Bäckström veendunult. „Raudselt. Ainus kindel märk, mida mina tean. Küllap sa oled ise ka sellele mõelnud?”

      „Vabandust, aga …”

      „Nende nina kasvab, kui nad valetavad,” katkestas teda Bäckström. „Ma olen näinud seda mitu korda omaenese ihusilmaga. Eriti üks ülekuulamine on mul meeles, too tüüp oli oma naisukese maha löönud ja viimseks auavalduseks vana sõnnikuhunniku alla matnud. Eks ta tahtis matusekulusid kokku hoida. No igatahes valetas ta nii hirmsal kombel, et meil vedas jubedalt, et tal nohu ei olnud, sest muidu oleks tal nuuskamiseks voodilina vaja läinud.”

      „Nalja teed, Bäckström,” ütles professor tusasel ilmel. „Sa teed minuga nalja või?”

      „Ma ei saa aru, kuidas sa võid nii arvata,” ütles Bäckström pead vangutades. „Vaata mu enda nina, kui sa ei usu. See ei ole minu jutu ajal millimeetritki kasvanud.”

      Vat said nüüd, opakas, mõtles Bäckström, kui ta tänavale astus ja kursi ootavale lõunasöögile võttis. Pinocchio, ah et nii oligi siis selle väikese pede nimi seal lasteraamatutes, et temal siis hakkaski nina kohe kasvama, kui ta valetas. Siis peab Peter Paan olema see teine opakas. See, kellel tiivad seljas olid, mõtles ta.

      18

      Seejärel veetis ta pärastlõuna tavapärasel viisil. Kõigepealt kosutav lõuna ja seejärel kohtumine poolatarist massööri neiu Reedega, kellega ta oli mõne kuu eest täiesti juhuslikult kokku sattunud. Maja, kus naisterahvas oma väikest äri ajas, asus nimelt samas kvartalis, kus Bäckström elas, ja kui ta oli sama nädala jooksul kahel korral märganud punapäist püssi, kes ukse lahti keeras ja sisse läks, oli ta kiiresti välja rehkendanud, kuidas asjalood on.

      Bäckström oli ettevaatlik kindral ja loomulikult oli ta sooritanud kõik vajalikud kontrollid. Kuna kari ohmakaid poliitikuid koos muude, nii pükstes kui seelikus eitedega olid kriminaliseerinud ainsa tõelise armastuse, mis sel närusel ajal ses näruses ilmas veel eksisteeris, selle, kus asjaosalised algusest peale majanduslikult mõelda suutsid ja kus rahavood liikusid, oli ta rääkinud ühe endise kolleegiga, kes töötas südalinna prostitutsioonirühmas. Kaaslased kutsusid teda Nilbik-Pelleks, ja tema oli kahtlemata õige mees, kellega Bäckströmil tasus juttu teha, veendumaks, ega tema tulevane massöör ei ole nende prostituutide nimekirjas. Või ega tema ruumid ei ole kahtlaste aadresside ja tavaliste urgaste seas, millel silm peal hoitakse.

      Nilbik-Pellelt sai ta rohelise tule. Ei pisimatki märkust tema paberites ja kui peaks välja ilmuma midagi, mis vastupidist tõendab, lubas ta kohe märku anda. Bäckström tänas südamest ja tavapärane viskipudel läks teele.

      Alles pärast seda ta helistas ja pani visiidiks aja kinni. Valu õlavöötmes ja liigestes, mis võis vabalt tabada ka temasugust firmajuhti, kahjuks aga oli kalender pungil ja seetõttu võimalikult hilja reede pärastlõunal enne sulgemist, kui sobib? Kihistav massöör telefoni teises otsas, ja sobis suurepäraselt, et direktor Beckmanist saab päeva viimane klient.

      Neiu Reede nimi oli tegelikult Ludmila, ta oli liivakellakujulise kehaga ehtne punapea, mille väljauurimiseks oli Bäckströmil olnud vaja vaid kolme visiiti. Aga ka selle naise puhul oli kindlasti tegu armastusega esimesest silmapilgust, kuigi ta andis selle varjamiseks endast parima.

      Esimese külastuse ajal oli Bäckström, puusade ümber ainult rätik, alustanud seanssi kõhuliasendis, samal ajal kui väike Ludmila tema kangeid lihaseid ja liigeseid mudis. Ta sõtkus, muljus ja sikutas, kuni lihaste ja liikmete kogu kangus kandus otse alla supersalaamisse ja Bäckström oli lõpuks sunnitud lausa nurga all lamama, enne kui end ringi pööras ja telklinnaku vöökohalt eemaldas.

      „Ohoh,” ütles Ludmila pärani silmil, kui ta nägi tagaküljel sooritatud massaaži tagajärge esiküljel.

      „Nojah,” ütles Bäckström ja saatis talle pool Eastwoodi. „Sellega on nüüd natike tööd jah.”

      Armastus esimesest silmapilgust, mõtles Bäckström, kui ta pärast seanssi püksid jalga tõmbas. Kuigi kõik algas tavalise käsitööna, mis antud juhul eeldas küll kaht kätt, lõpetati kõik siiski vägagi kompetentselt.

      Nädal hiljem alustas tema isiklik neiu Reede juba embuse ja põsemusiga, niipea kui Bäckström uksest sisse astus, ja lõpetas esmaklassilise suhuvõtmisega, mille eest sai Bäckström koos intressidega tagasi maksta juba nädal hiljem. Kõigepealt pakkus ta naisele Taevalikku Ampsu, sai kinnitust, et naine oli nii ehtne punapea kui ka tõeline naine, ja lasi lõpetada kärme ratsaringiga supersalaamil.

      Nagu oleks noor ja armunud, mõtles Bäckström, kui ta kolme nädala jooksul kolmandat korda samas ruumis püksid jalga tõmbas. Tema isiklik neiu Reede ja juba paar kuud moodus, kuidas lõpetada järjekordset õigluse huvides ränga töö tähe all veedetud nädalat.

      19

      Oli olnud küll ränka tööd täis nädal, aga nüüd oli lõpuks laupäev ja aeg lihtsal sõjamehel, nagu Bäckström, mõõk tuppe pista ja väljateenitud puhkust nautida. Oli ka viimane aeg uurida lähemalt, kuidas on lood СКАЧАТЬ