Merejutud. Lembit Uustulnd

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ p>Alanud oli kõik väga ilusasti. Mootorlaev „Doris” väljus Bangkokist 17. detsembril ning ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi oleks meeskond jõululaupäeva õhtu pidanud vastu võtma Hiinas, Gaolani sadamakai ääres. Ilmaprognoos pakkus põhjakaare tuult tugevusega 5–6 palli, mis iseenesest pole küll soodus, kuid on täiesti kõlbulik meresõiduilm. Kui aga olime saanud välja Siiami lahest ja pööranud otsa Lõuna-Hiina merre, leidis kinnitust vana tõsiasi – prognoose tehakse kuival maal kontorilaua taga, kuid meri ennast raamidesse suruda ei lase. Kusagil ilmakatlas olid mingid frondid risti ja ninapidi kokku jooksnud ning nüüd kihutas Daisy-nimeline taifuun Vaikse ookeani avarustelt Taiwani ja Filipiinide vahele, Bashi väina suunas. Samale trassile jäi juhuslikult ka Gaolan.

      Daisy, nagu naisterahvale kohane, oli pirtsaka ning ettearvamatu loomuga. Satelliidifotol võttis tsüklon enda alla 300-miilise läbimõõduga ovaalse valge ala, mis end kiiresti lähemale pressis. 50 miili kaugusel taifuuni keskmest oli tuule kiirus 75 m/s ja laine kõrgus 18 m, mida reaalsuses on üsna raske isegi ette kujutada.

      Daisy suutis ilma mõjutada 600–700 miili raadiuses ning nüüd ässitas ta salakavalalt raevukaks ka Lõuna-Hiina mere mussoontuuled, mis lähenevast monstrumist julgust saades upitasid end 9–10-palliseks tormiks.

      Kapten Liivakul oli valida kahe variandi vahel – kas proovida rammida otse vastu lainet, mis oli lühem tee sadamasse, või sõita poutidega, nagu tegid seda vanasti purjelaevad, jättes tuule ja laine kord 25 kraadi paremasse, siis jälle 25 kraadi vasakusse pardasse. Mõlemad variandid tundusid viletsad. Esimese puhul oli plussiks lühem vahemaa, aga samas kaotaks laev vastu tuult rühkides vähemalt poole kiirusest ja lainelöögid ähvardaksid alust purustada. Teisel juhul lõikas vöör laine selgroo läbi ning sellel ei olnud täit jõudu laeva materdada, kuid samas pikenes tee sadamasse ja kaugemale nihkus ka varju jõudmine. Ükskõik mis ajahetkel kaotatud tund võis hiljem kurjalt kätte tasuda, sest üle Vaikse ookeani lähenes pirtsakas ja pahatahtlik Daisy, vääramatult nagu raudteerong. Kõik see kokku muutis meeskonna morniks ja kapteni murelikuks. Juba viis päeva polnud inimesed saanud korralikult puhata. Ükskõik kuidas sa ennast kois ka kinni ei kiilunud, olid varsti ikkagi põrandal, kus ringiratast kihutasid sahtlitest ja riiulitelt alla sadanud raamatud, isiklikud asjad, dokumendid, paberid ning kõikvõimalik muu koli, mida torm oma äranägemist mööda ümber püüdis paigutada.

      Selline oli asjade seis 90 meetri pikkusel mootorlaeval „Doris”, mis jõululaupäeval hoidis endiselt ja kangekaelselt kurssi Hiinale.

      Sauhh! lendas pool soolasest laineharjast vastu roolimaja aknaid ja kohe järgnes tugev löök vastu laevapõhja. Mürtsatus oli nii tugev, et vanemtüürimees Jaak Pint, 120 kilo kaaluv mulk, visati toolist nagu takukoonal. Kääksatusega sadas roolimaja laest alla kaks paneeli, kribinal-krabinal jooksid laiali vabanenud kruvid. Õnneks ei tabanud ripplae paneelid tüürimeest, kes õnnetult ja ähmis põrandal istus, abitult käsi laiutas ja vandus, nii et maa must. Nagu kartes taevast veel midagi alla pudenevat, ajas roolimadrus jalad aina rohkem harki, tõmbas selja kohkunult küüru ja pea õlgade vahele.

      „Kü… kü… küll annab, kurat!” kogeles mees, kõõritades silmanurgast põrandal ukerdavat vanemtüürimeest. Juba ammu oli kappidesse koristatud kõik, mis vähegi võis lendama hakata, kuid ikka leidis tormine meri võimaluse kiskuda irvakile sahtleid, muukida lahti uksi või kangutada klambritest-hoidjatest välja aparaate ja asju, mis olid eluaeg seina küljes kinni olnud.

      „Kus kukkus, kurat, perutama,” vandus meeter üheksakümnene Pint, end oiates püsti upitades. Põlglikult lükkas ta jalaga teelt põrandal vedelevad ripplaepaneelid ja räntsatas uuesti tooli.

      Jälle tõusis laeva vöör kõrgele laineharjale, et hetke pärast uuesti alla orgu söösta. Mehed hoidsid hinge kinni ja vahtisid pingsalt läbi illuminaatori pimedusse. Sauhh! vajus alus seekord vaikselt lainete vahele.

      „Läks õnneks,” pomises roolimees, jälgides hoolega kompassi.

      „Mussoontuuled, mussoontuuled…” kobises vihane Jaak Pint ja silitas haiget saanud põlve, „pole siin mussoontuultest haisugi, 9 palli ja rohkem veel laulab akna taga.” Järjekordselt tõusis „Dorise” vöör kõrgele ja mehed sillas peatasid hingamise.

      Meri on salakaval. Ta on nagu marakratist põngerjas. Nii kaua, kui sa jälgid, ootad ja vaatad, ei juhtu mitte midagi, ent tarvitseb vaid korraks pead pöörata, on pahandus majas.

      Seekord oli „Dorise” laadungiks 1500 tonni Inglise firmale kuuluva mobiilkraana juppe, mis olid pakitud sadadesse eri suurusega kastidesse. Kõige raskem oli 92 tonni kaaluv massiivne kraanaalus, edasi tuli riburada pidi – 50 tonnistest kastidest sajakiloste pakikesteni. Vanemtüürimees Jaak Pint kibrutas laupa ja mõtles, millist „ämblikuvõrku” oli tulnud kettidest, trossidest ja talrepitest „kududa”, et kogu seda mustlaskillavoori trümmis kinnitada. Ning püüdis mitte mõelda sellele, mis juhtuks laeva ja meeskonnaga, kui põhiline murelaps, 92 tonni kaaluv raudjurakas, rullamisega trümmi põhjas liikuma pääseks. 36 ketti koos talrepitega hoidsid kraanaalust praegu veel paigal, aga… Chief tõusis toolist ja klõpsas tekiprožektorid põlema. Hele valgus lahvatas pimedasse öösse, samas tabas laeva paremat parrast eksilaine, mis lükkas aluse sügavasse vasakkreeni.

      „Rool paremasse pardasse,” kamandas mulk järsult.

      „Rool paremasse pardasse,” kordas kohkunud kaja rooli juurest.

      Tasahaaval hakkas aluse vöör pöörduma paremale, amortiseerides laeva vajumist paremasse kreeni. Mingil juhul ei tohtinud „Dorisele” anda võimalust resonantskõikumisse sattuda, see oleks… Sellest kohast ei soovinud mees jällegi edasi mõelda, milleks ise endale õnnetust kaela kraaksuda. Ta surus nina vastu jahedat illuminaatoriklaasi ja vaatas välja.

      „Vasak poord, tagasi kursile 25.” Saades merelt mükse ja hoope, võideldes tuule ja lainega trügis laev vaevaliselt endisele kursile. Alles nüüd, prožektorite valguses, võis hinnata seda, mis kippus pimeduses varju jääma. Tuul undas ja ulus, kiskus laineharjadelt vahutorte, lennutades valgeid vahumütakaid vihameeles üle trümmiluukide. Üheksameetrised lained järgnesid üksteisele majesteetliku järjekindlusega ning aeg-ajalt kadus „Dorise” vöör mõnda neist lainetest, mis siis möirates oma sisu pakile ankrupeli kaela tühjendas. Ja ometi tõusis aluse vöör kümnete tonnide raskuse veekoorma alt, raputas uhke traavlina lakka ning puistas märja laadungi turjalt. Kohati oli merevett tekil nii palju, et kettidega trümmiluukidele kinnitatud mobiilkraana 15-meetrised kollased metallfermid näisid täiesti omatahtsi lainetes seilavat. Ja jälle tõusis „Doris” jonnakalt lainest, näidates oma suutlikkust.

      Pingsalt vaatas Jaak Pint illuminaatorisse. Sügav austus ja tänulikkus valitsesid tüürimehe hinges, kui ta mõtles laevast, mis ka sellistes tingimustes suutis kohusetundlikult oma tööd teha. Jaagu hinge puges soe tunne ja silmanurgas kipitas, kuid mingil juhul poleks ta lasknud seda välja paista.

      „Noh, Tuki-Tuki, räägi juttu ka, mis sa muidu passid,” lausus ta roolimadrusele valjemalt, kui oleks ehk soovinud.

      „Mida sa siin ikka räägid, pole jõulu ega midagi,” tusatses pöetud peaga Joosep Kangur, pikk ja vibalik Pärnu kandi mees. Tema oli oma Tuki-Tuki nime saanud Taist, kus nii kutsutakse mootorratta baasil ehitatud kolmerattalisi taksosid. Tai kuningriigist olid pärnakale jäänud vapustavad muljed, mida mees nüüd tüütuseni leierdas:

      „Ja tead, kui me siis pootsmaniga seal Bangkokis tuki-tuki võtsime, padavai massaaži, siis neiukesed peale ja jälle tukk-tukk-tukk baari, pärast tärinal sauna.” Selle koha peal vajutas Joosep alati kavalalt silma kinni. Tais võis sauna ja bordelli vahele võrdusmärgi tõmmata. „Ja lõpuks jälle tuki-tuki, ja laeva. Kurat, vägev riist see tuki-tuki, peaks eneselegi muretsema, ruumi võtab vähe, aga vaata, kui hea oleks linnas käia.”

      „Jõulud, jõulud,” osatas vanemtüürimees, liikudes jalgu hargitades ja seinalt tuge otsides kaardikambrisse, „millal avamerel enne mingit praasdnikut peetud on. Jõuame kai äärde, küll saab jõulusid ka.”

      „Viis päeva juba lesginkat vehitud, kas pilude СКАЧАТЬ