Armastusega fännidelt. Ketlin Priilinn
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Armastusega fännidelt - Ketlin Priilinn страница 9

Название: Armastusega fännidelt

Автор: Ketlin Priilinn

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Приключения: прочее

Серия:

isbn: 9789949272198

isbn:

СКАЧАТЬ – siin on see lausa möödapääsmatu. Kujutasin ette, kuidas ma seal toolil kössitaksin, ja lausa külmavärinad tulid peale. Milleks siis üldse kontserdile tulla?

      Vahepeal, kui keegi meist tahtis vetsus käia või juua osta või niisama kontserdihalli peal natuke ringi vaadata, hoidsime üksteisele kohta. Aga ega keegi oma kohalt väga lahkuda ei tihanud, sest kuigi sõprade ja ilmselt isegi äsja leitud tuttavate peale võis kindel olla, ei usaldanud me karvavõrdki oma selja taga seisjaid, kellest ilmselt igaüks oleks suurima heameelega esiritta tahtnud trügida.

      Poole kaheksast tuli lavale soojendusbänd, kaks noort rootsi kutti, kes olevat kohalikele üsna hästi tuntud, nagu Britt-Marie mulle selgitas. Tema sõnul pidi neil olema päris häid lugusid. Nojah – ega neil viga polnud, kuid mina suutsin kogu nende esinemise aja mõelda vaid sellest, et kohe-kohe tuleb lavale, minust vaid mõne meetri kaugusele Dreamblue! Issand, ma näen Ulrikat!!! Ei tea, kas ta vaatab vahepeal minu poole ka? Äkki õnnestub mul talle lehvitada? Olin juba märganud, et olen vähemalt esireas küll ainuke inimene Rootsi lipuga. Võib-olla saan selle lehvitamisega endale tähelepanu tõmmata … Niimoodi unistades olin ennast omalegi märkamatult ettepoole küünitanud ja mu mõttelõng katkes järsult. Üks lokkis peaga priske poiss meist tublisti vasakul, ent siiski esireas, oli kuidagi väga tuttava näoga. Nügisin kähku Britt-Mariet, kes jälgis keskendunult kohaliku bändi veidi imala ballaadi esitust. „Britt-Marie … kuule! Hei! Halloo! Vaata, kas see on Hans?” See küsimus köitis teda otsekohe ja ta kiikas suure põnevusega minu näidatud suunas. „Kus? Ma ei näe, taanlaste pead on ees …” Ta ei näinudki, ja ka minul ei õnnestunud seda peanuppu enam rahva hulgast tuvastada. Olin ma viirastust näinud või? Igatahes ei jõudnud ma selle üle enam kauem juurelda, sest just siis lõpetas soojendusbänd esinemise ja ma suutsin ärevusest vaevu paigal püsida – appi, nüüd siis tulebki Dreamblue! Neelatasin raskelt ja hingasin sügavalt sisse-välja, et mitte päris paanikasse sattuda. Kui kaua ma olin seda hetke oodanud! Aastaid ja aastaid, sellest ajast peale, kui olin üheteistaastase plikanatina nende tulihingeliseks fänniks hakanud – sealtmaalt olin katkematult unistanud esireas nende kontserdi nautimisest. Nüüd oli see siis tõeks saanud.

      Saime üsna pikalt oodata ja see oli tõeliselt piinarikas. Mu süda kloppis kui pöörane ja ma kartsin tõsiselt, et kui bänd varsti lavale ei tule, kukun suurest ärevusest siia rahvamassi sisse lihtsalt kokku. Ent siis nad tulid, nad tulidki tõepoolest! Kohe, kui stiilselt ja seksikalt musta nahka ja kulunud teksastesse riietatud Xander ja Lars-Erik lavale astusid, puhkes saalis kõrvulukustavalt maruline aplaus, rahvas röökis ja vilistas. Minu keha käitus täiesti omatahtsi – käed tõusid otsekui iseenesest üles ja hakkasid lipuga pööraselt vehkima, jalad kerkisid maast lahti ja karglesid hullunult üles-alla ning hetkeks jõudsin mõelda, et see on Britt-Marie, kes mu kõrval nii metsikult karjub, kuid siis taipasin kohe, et see olen ju mina ise! Veel hetk hiljem oleks mul vist süda äärepealt seisma jäänud – Ulrika! Ulrika, imekaunis lõheroosas varrukateta topis ja mustade nahkpükstega Ulrika astus rõõmsalt publikule lehvitades lavale, jäi selle keskel seisma ja haaras mikrofoni. Isver, ta tundus veel ilusam kui piltidel ja videotes! Ma röökisin täiest kõrist ja rapsisin lipuga nii hullunult, et see keris ennast pidevalt ümber varre kokku ja jälle lahti. Vaata minu poole, anusin sisimas, vaata minu poole, hei, ma olen siin … Ta vaataski. Vaatas üle terve saali, naeratas, viipas ja saatis õhusuudlusi. Ma tõesti usun, et juba selle mõne laval veedetud hetkega oli ta terve Ericsson Globe’i endasse armuma pannud.

      Nad alustasid kõige vanemate ja tuntumate hittidega, esimene oli „Roses” – seesama, mille video oli aastate eest jäägitult mu südame võitnud ja mind nende igaveseks fänniks teinud. See on imeilus ballaad armastusest, kaotusest ja leppimisest ning Ulrika sulges refrääni ajal vahepeal silmad – küllap tõi see lugu talle mälestusi tema enda rasketest aegadest. Olin ju alati teadnud, kui imeliselt suudab see väikest kasvu kiitsakas lauljanna oma lugudesse sisse elada, kuid niimoodi, praktiliselt tema ees seda reaalselt näha oli sõnulseletamatult liigutav. Mulle tulid pisarad silma. Kuidas sa küll oled selline, kallis Ulrika?

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

СКАЧАТЬ