Armastusega fännidelt. Ketlin Priilinn
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Armastusega fännidelt - Ketlin Priilinn страница 8

Название: Armastusega fännidelt

Автор: Ketlin Priilinn

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Приключения: прочее

Серия:

isbn: 9789949272198

isbn:

СКАЧАТЬ ei valmistanud Britt-Mariele ka minu äratundmine mingeid raskusi. „Lizzie!” hüüatas ta rõõmsalt ja hüppas laua tagant püsti, et mind kallistada. Lizzie on mu kasutajanimi Forever Dreamblue foorumis ja just selle nimega on mitmed fännidest sõbrad harjunud mind hüüdma. Omavahel suhtlesime inglise keeles. Ma olin küll iseseisvalt natuke rootsi keelt õppinud ja sain enam-vähem aru, kuid päris vabalt rääkijat minust siiski polnud.

      Britt-Marie oli endale tellinud mõnusa korraliku eine burgeri, friikartulite ja suure joogiga. Mina nii palju raha kulutada ei raatsinud. Piirdusin juustuburgeriga ja ei hakanud friikaid ega isegi mitte jooki võtma – mõtlesin, et janu korral saan kusagilt putkast palju odavamalt osta pudeli vett. Minus oli võimust võtnud tõeline kooner. Hirm raha otsasaamise ees oli lihtsalt niivõrd suur, sest millest ma siis küll elaksin?

      „Sa oled nii õnnelik inimene,” õhkas Britt-Marie, kastes friikaid otsapidi ketšupi sisse. „Kolmteist kontserti! Kolmteist! Ja mina saan tulla ainult kahele, rohkem pole mul võimalik endale lubada …”

      „Aga sina oled vähemalt varem ka nende kontsertidel käinud,” püüdsin lohutada. „Mina pole üldse, täiesti häbi, ise olen nii suur fänn.”

      „Seda küll.” Britt-Marie nägu siiski oluliselt rõõmsamaks ei muutunud, ta imes mõtlikult läbi kõrre limonaadi ja ohkas siis. „Jah, Blue Teddy Beari tuuri ajal sai kahel kontserdil käidud ja need olid super! Imelised! Nad on ikka nii andekad ja Ulrika hääl tekitas külmavärinad … Aga ma ei kohtunud nendega. Ma ei suhelnud tol ajal veel eriti teiste fännidega ja ei osanud midagi teha selleks, et neid näha. Esimesel kontserdil ma ei taibanud isegi üritada, teisel ootasime ühe väikese kambaga kontserdimaja juures, aga nad ei tulnud välja, et autogramme anda. Nägin ainult vilksamisi Lars-Eriku nahktagis selga ja Ulrika kätt viipamas, kui nad oma limusiini kadusid. Ja oligi kõik.”

      Seda rääkides paistis Britt-Marie lausa nutu äärel olevat. „Ma olen elus igasugustest asjadest unistanud, aga Ulrikaga kohtumine on raudselt üks kõige suurematest unistustest,” pihtis ta. „Kui ma saaks talle lihtsalt öelda – tere, mina olen Britt-Marie Halmstadist, ma olen sinu suurim fänn ja armastan sind kogu südamest, suur-suur aitäh sulle muusika eest, mis sa mu ellu oled toonud! Keegi ei saa sellest aru, kõik arvavad, et sellistest asjadest unistamine on lapsik ja jabur. Et üks kahekümneaastane tüdruk peaks hoopis muude asjade peale mõtlema … Sina, Lizzie, kindlasti mõistad mind, sa armastad ise ka Ulrikat nii väga.”

      Mõistsin, loomulikult mõistsin! See oli nii hea tunne – et mu kõrval on keegi, kes saab nii hästi aru ja kellele pole vähimatki vajadust seletada, miks mul ikka on tingimata tarvis nii paljudest kontsertidest osa saada. Ja ka Britt-Mariel olid kaasas kingitused bändiliikmetele – kirjad, joonistatud portreed igaühest, mõned peenemat sorti maiustused ja koguni sinise-kollasekirjud sallid, mille Britt-Marie oli ise kudunud.

      „Võib-olla on meil juba täna õnne,” avaldasin lootust. „Kas sa seda sakslast Hansu tunned? Tema tuleb ka kontserdile. Ta on nii palju kordi nendega kokku saanud!”

      „Hans Zimmermann?” Britt-Marie noogutas. „Ma tean teda küll, muidugi. Ta on mul ka Facebookis. Ta on ju täitsa pöörane, igal pool, kus on Dreamblue, on ka tema. Peab ikka tüübil raha olema!”

      Jah, olin minagi mõelnud, et rahapuuduse käes see Hans küll kannatada ei tohiks. Aga veelgi enam olin ma temaga seoses mõelnud sootuks teist asja. „Britt-Marie, me peaksime ilmselt temaga kampa lööma! Kui temal alati õnnestub nendega kohtuda, siis õnnestub ju ka meil, kui me temaga koos oleme!”

      Britt-Marie oli natuke kõhkleva näoga. „Ma ei tea, minu arust on see Hans üks väga enesekeskne tüüp,” ütles ta. „Tal on mingi oma kamp küll, kellega ta ringi tuuritab, aga kas ta teisi ka enda seltsi võtab … Me võime muidugi üritada. Me peame üritama.”

      Niisiis panustame oma lootused suuresti Hansu peale. Otsustame tal kas või lihtsalt ilma igasugust luba küsimata sabas jõlkuda, kui muud üle ei jää.

      Aga kui me punktipealt kella poole viieks Ericsson Globe’i ette jõudsime, polnud seal Hansust igatahes veel mingit märki. Fänne oli juba kohal küll, nende hulgas ka punapäine Margarita oma uhke riidest loosungiga – tema tundsime mõlemad otsekohe ära. Margarital olid kaasas veel mõned sõbrad Taanist, igaühel Dreamblue särk seljas. Ta tutvustas meid omavahel ja Britt-Marie hakkas elavalt lobisema ühe silmatorkavalt hea välimusega mustanahalise kutiga. Priskemapoolset lokkis juustega Hansu aga ei olnud. Ma imestasin endamisi, kuidas sihuke üli-groupie küll nii hilja peale jääb. Kas temasugune on tõesti valmis riskima sellega, et tal ei õnnestu esiritta pääseda?

      Rahvast vooris pidevalt juurde. Tulid Lasse Ekström ja Thomas Ahlstad, mu head sõbrad Göteborgist, ning trügisid otse meie sekka. Nemad nägid välja trendikad nagu ikka – Thomas tumeda, Lasse heleda peaga, mõlemal juuksed geeliga karvapealt paika sätitud. Lasse kandis V-kaelusega musta T-särki ja sirge lõikega veidi kulunud teksaseid, Thomasel oli seljas sooja oranži värvi triiksärk ja jalas mustad velvetpüksid. Mõlemad lõhnasid mingi magusmõrkja meesteparfüümi järele.

      Saabusid veel Paulo ja Federica Itaaliast, Noelle, Skye ja Christie Iirimaalt, Adriaan Hollandist, Carlos ja Eduardo Hispaaniast … Vaid mõne minutiga olime saanud omale terve karja uusi tuttavaid ja Ericsson Globe’i esise asustas tõeline fännilaager. Mõned istusid oma kottide otsas ning Paulo ja Federica viskasid ennast lausa pikali, võttes seljakotid padja asemel pea alla. Neil oli seljataga väsitav reis ja nad tahtsid enne kontserti jõudu koguda. Suurte harrypotterlike prillidega maasikablond Christie teatas, et Lars-Erik on tema elu armastus. „Milline tõeline mees, džentelmen!” õhkas ta. „Ja missugune võimas hääl! Kurat küll, kuidas ma kadestan ta naist Meganit!”

      Sissepääsuesine juba lausa kihas inimestest ja meil oli väga lõbus. Arutasime omavahel, kas ja kuidas oleks pärast võimalik bändiga kohtuda. Meie suureks pettumuseks polnud aga kellelgi vähimatki aimu, kus hotellis nad võiksid peatuda. Oletati nii üht kui ka teist, aga me ei saanud ju lihtsalt ehku peale kuhugi suvaliselt kohale sõita! Tuju langes veidi. Ma otsisin pilguga meeleheitlikult rahva hulgast Hansu, palusin isegi Britt-Mariel natuke oma kohta hoida ja käisin teiste sissepääsude juures vaatamas, kuid ei mina ega keegi teine ei märganud teda kusagil. Kaheksas maailmaime oli vist sündimas: Hansu polegi Dreamblue kontserdil!

      Täpipealt kella kuuest hakati inimesi sisse laskma. Meie

      Britt-Mariega olime esimeste hulgas, enne meid seisid ukse juures järjekorras vaid Margarita oma sõpradega ja veel üks väike kamp kohalikke fänne. Kõik, kes sisse said, tormasid kui pöörased esirea poole – meie muidugi nende hulgas! Ühe hirmsa hetke jooksul jõudsin juba mõelda, et terve see rida on jõudnud mõne sekundi jooksul täituda, ent ei – meie jaoks oli seal küllaga ruumi ning samuti mahtusid ilusasti minu kõrvale Lasse ja Thomas. Britt-Mariest teisel pool seisis see Margarita tuttav mustanahaline Karl, kellega tal juba hea klapp ja vist kerge flirtki oli tekkinud. Geipaari kõrvale seadis end kogu iirlaste seltskond ja seejärel itaallased. Adriaanil õnnestus end hädavaevu kusagile rea lõppu pressida ning Carlos ja Eduardo olid sunnitud seisma iirlaste selja taha. Õnneks olid mõlemad kutid pikka kasvu, tüdrukud aga kõik üsna pisikesed, seega ei olnud see hispaanlaste jaoks oluline kaotus – ehkki alguses nad natuke vandusid küll.

      Algas järgmine laager. Me istusime esirea metallpiirde peal, kõõlusime seal ja lobisesime omavahel. Tasapisi täitus meie seljatagune üha tiheneva inimmassiga, samuti võis näha, kuidas inimesed end üleval oma istekohtadele sättisid. „Ma ei saa aru, kuidas saab tulla sellisele kontserdile istuma,” märkis Britt-Marie, ja mina nõustusin temaga sada protsenti. Pensionäri kombel istudes ei saa ju mingit elamust! Õigel kontserdil peab ikka kargama ja plaksutama ja möirgama ja kätega vehkima, eriti veel sellise bändi nagu Dreamblue kontserdil – siin on see lausa möödapääsmatu. Kujutasin ette, kuidas ma seal toolil kössitaksin, СКАЧАТЬ