Armastusega fännidelt. Ketlin Priilinn
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Armastusega fännidelt - Ketlin Priilinn страница 4

Название: Armastusega fännidelt

Автор: Ketlin Priilinn

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Приключения: прочее

Серия:

isbn: 9789949272198

isbn:

СКАЧАТЬ ei vihka neid, ma lihtsalt ei saa aru, miks sa neist nii leilis oled,” teatas Albert. „Mingid vanainimesed ju. Ja üldse, õige muusika on ikka rokk.”

      „Nad ei ole vanad! Ja kui sa nende kohta halvasti ütled, räägin ma emale ära, et sa sõjamängu mängisid!” Nagu ma mingi kitukas oleksin. Sellega oli lihtsalt hea ähvardada.

      „Ma tahaks ikkagi kaasa tulla.” Albert hakkas oma vasakut kõrvalesta näppima – seda teeb ta alati, kui talle miski ei meeldi või kui ta tunneb, et temaga on ebaõiglaselt käitutud. Tol korral, kui ema ta sõjamänguasjad kasti põhjast üles leidis, kruttis ta oma kõrva nii kõvasti, et see oli pärast veel mitu päeva punane.

      „No sa ei saa ju. Mõtle nüüd ometi loogiliselt. Ja jäta oma kõrv rahule.”

      Albert torises veel natuke, aga andis siis alla ja kobis oma tuppa tagasi. Hetke pärast hakkas sealt taas tulistamist kostma ja mina sain nüüd mahti kogu asja üle rahulikult järele mõelda. Võtsin oma sülearvuti laua pealt kaenlasse ja istusin sellega voodile. Nimekiri riikidest ja linnadest, kus Dreamblue tänavu pidi esinema, võttis enda alla terve ekraani. Nägin, et tuur saab alguse maikuus, ja teadsin muidugi kohe, et enne juuni viimaseid päevi või juuli algust pole mul võimalik kusagile sõita – kes siis minu eest kooli peaks lõpetama? Seega jäid Kreeka, Itaalia, Türgi, Bulgaaria, Ungari, Austria, Slovakkia ja Rumeenia otsekohe minu jaoks mängust välja. Pärast juuni viimaseid päevi paistis neil esinemistes väike paus tulevat, aga kaheteistkümnendal juulil esines bänd Rootsis, Stockholmis. Vot sinna kavatsesin ma ennast kohe kindlasti kohale vedada! Lasin silmad kiirelt üle nimekirja ja avastasin, et terve juulikuu on bänd Euroopas. Jumal tänatud, sest kuskile Ameerikasse või Aasiasse reisimiseks poleks mu säästudest kohe kindlasti piisanud.

      Järgmised paar tundi veetsin arvutades, planeerides ja internetist kõige odavamaid lennupileteid otsides. Aga ma ei saanud seni midagi väga täpselt paika panna, kuni ma ei teadnud, kas vanemad on nõus mind toetama või mitte. Sellepärast võtsin ema letti otsekohe, kui ta õhtul töölt koju jõudis.

      Albertil oli õigus olnud – nii ema kui ka isa suhtusid mu meeletusse õhinasse ja imeilusatesse plaanidesse suure kõhklusega. Mis seal imestada, nad olid juba mitu aastat veendunud, et olen igasuguse fännielu jaoks liiga vana ja peaksin keskenduma mõistlikumatele asjadele – näiteks õppimisele, et ikka kindlalt ülikooli sisse saada. Nad ei saanud absoluutselt aru kahest asjast: esiteks, et Dreamblue fännamine ei sega mul õppimist mitte vähimalgi määral, vaid hoopis rikastab tohutult kogu mu elu, ja teiseks, et see jutt vanusest on rohkem kui napakas. Enamik Dreamblue suurimaid fänne on nimelt tublisti vanemad kui mina, nii mõnedki neist isegi mu ema ja isa eas.

      „Noorel tütarlapsel ei ole turvaline ihuüksinda reisida,” oli isa veendunud. „Kas sa tõesti sugugi ei karda?”

      „Ma olen ettevaatlik! Pealegi on mul nii palju tuttavaid fänne. See oleks supervõimalus nendega päriselt kokku saada. Nii et suurema osa ajast ei oleks ma üldse üksi!”

      „Sa pole neid inimesi ju päris elus näinudki,” sekkus nüüd ema. „Sul pole õrna aimugi, mida nad endast kujutavad. Internetis võib igaüks endast mida tahes kirjutada … Ma ei tea, Lisann, mu süda hakkab valutama juba ainult mõttest, et sa omapäi või mingite võõraste internetisõprade seltsis kuskil mööda Euroopat ringi rändad!”

      Mul tõusis nutt kurku. „Aga see on mu eluunistus! Ainult selle nimel ma olengi tööd teinud ja vaeva näinud ja raha kokku hoidnud, et lõpuks ometi Dreamblue kontserdile minna! Kõik need seitse aastat olen ma ainult sellest unistanud ja nüüd, kui see lõpuks ometi võimalik oleks, tahate teie selle mulle ära keelata!”

      Täpselt nagu Albert, hakkas ka isa nüüd ajama, et bänd tuleb ju niikuinii Eestisse ja mis mõtet on sõita kalli raha eest mitmesse riiki, kui kontserdid on igal pool ühesugused.

      „Te ei saa üldse aru,” ohkasin ja peitsin pea lootusetult käte vahele. „Mida rohkem kontserte, seda rohkem on ju võimalusi neid näha, võib-olla isegi nendega kohtuda! Seda rohkem imelisi elamusi!”

      Olin valmis juba teatama, et mul on nende arvamusest sügavalt ükskõik ja nad ei saa mind, täiskasvanud inimest, keelata kusagile sõitmast, kui vanemad üllataval kombel alla andsid. „Turvalisuse mõttes ei meeldi see asi mulle küll üldse,” ütles ema, „aga kui see sinu jaoks tõesti nii palju tähendab, siis … Eks mõnes mõttes on muidugi õige, et noorest peast tuleb reisida ja maailma näha.”

      Isa vangutas küll pead, ent leebus temagi. Ja mis kõige parem – nad soostusid mulle lõpetamise puhul isegi natuke reisiraha juurde kinkima! Super!

      Sama päeva õhtuks oli mul reisiplaan koos ja ilusasti A4 paberile kirja pandud. Tekst paberil nägi välja järgmine:

      Lisanni imeline Dreamy Vanilla tuur 2011. aasta suvel:

      12.07 Stockholm, Rootsi

      13.07 Göteborg, Rootsi

      15.07 Berliin, Saksamaa

      16.07 Frankfurt, Saksamaa

      17.07 Leipzig, Saksamaa

      19.07 Barcelona, Hispaania

      20.07 Madrid, Hispaania

      22.07 Pariis, Prantsusmaa

      24.07 Oslo, Norra

      26.07 Kopenhaagen, Taani

      28.07 Helsingi, Soome

      30.07 Riia, Läti

      01.08 Tallinn, Eesti

      Kolmteist kontserti. Üheksa riiki, nende hulgas kaheksa välisriiki. Kas ma ikka tõesti sain seda endale lubada? Aga mul oli veel tervelt pool aastat võimalik raha juurde koguda. Otsustasin, et nüüdsest ei osta ma omale enam ühtegi kosmeetikavahendit ega riideeset (okei, lõpukleit ja kingad muidugi välja arvatud, ilma nendeta ei mängiks kuidagi välja) ning panen kõrvale peaaegu kõik, mis mul selle ajaga õnnestub teenida. Ka sel juhul kuluks mul aga väga suur osa rahast lennu-, rongi- ja kontserdipiletite peale. Loomulikult otsisin nii palju soodustusi ja odavlende kui sain, aga lõppsumma kujunes ikkagi üsna kõhedusttekitavaks. Elamise arvelt tuli hoida kokku nii palju kui vähegi võimalik. Jah, muidugi oleksin ma valmis Dreamblue kontsertide nimel suurima rõõmuga kas või lageda taeva all magama, kuid ma andsin endale aru, et kuskil võhivõõral maal pargipingi peal magamine ei ole ilmselt just kõige turvalisem ettevõtmine. Mingisugune katus tuli omale pea kohale organiseerida, olgu see kas või kõige viletsamas ja koledamas hostelis.

      Samas võis ehk ka mõni Dreamblue fännidest mulle peavarju anda. Näiteks Göteborgis elas geipaar Lasse ja Thomas, mõlemad tulihingelised Dreamblue fännid ja sealjuures minu head sõbrad. Nendega oli juba ammu juttu olnud, et vajadusel saaks nende juures ööbida. Nad olid ka Blue Teddy Beari tuuri ajal oma kodus mitmeid fänne majutanud, tahtmata selle eest mingit tasu.

      Madridis õppis ja elas üks mu parimaid fännisõpru, inglannast Bridget. Pariisis oli Natalie, Kopenhaagenis Lisbeth, Oslos Tanya. Selge see, et ma ei saanud loota nende kõigi juures ööbimise peale, ent mõni on ehk ikka nõus.

      Ma olin arvanud, et see pool aastat ootamist kujuneb jube pikaks ja piinarikkaks, aga tegelikkuses möödus see üpris kiiresti. Veebruaris tuli välja Dreamblue imeline plaat „Dreamy Vanilla” ja fännifoorumid kihasid elavamalt kui eales varem. Arutati, kes kuhu reisib ja kes mida ühest või teisest uuest loost arvab. Nagu juba oletasin, polnud mul reisil üksindust tarvis karta – igale poole oli tulemas terve kari tuttavaid ja ma tundsin juba ette elevust, mõeldes kõigi nende tundmatute sõpradega kohtumisele.

      Kõvasti aega ja energiat läks muidugi ka keskkooli lõpetamise, eelkõige sellega kaasnevate eksamite peale. Jube, jube raske oli õppida! Kogu aeg kujutlesin ennast vaimusilmas Stockholmi ja Pariisi ja Madridi СКАЧАТЬ